Iga inimene peab mõtlema omal viisil, sest ta leiab oma teel alati midagi õiget, mingit liiki tõe, mis teda elust läbi aitab; ainult ta peab ennast ohjeldama ja kontrollima; paljas alasti instinkt ei ole inimesele sünnis.
Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa.
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 66-67
Tema isapoolses suguvõsas oli sama hästi kui iga viimane kui mees olnud riigiteener ja tundnud ennast riigiteenrina - seda rohkem, mida kõrgemale ametikohale ta jõudis; riigiametnikena, teadlastena oli nende hinge täitnud mõiste, mille kõrval nad iseennast liiga väikeseks pidasid - see oli isamaa, rahvas, riik, kirik, teadus. Neist võisid saada pedandid, tähenärijad, kuid ükskõik kui kuivad nad ka olid, koos vedela kasina verega voolas nende soontes idee; see oli nii, isegi kui see idee oli nende väsinud ja tolmunud teadvusest välja libisenud ja põhjavajunud nagu traditsioon instinktide elu pimeduses.
Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 237
Kultuur on otsekohesel teel ülessäet meestest, kuna kaudselt kultuuri teevad naene ja mees üheskoos. Sest ei oleks kunsti ja leidusi, kui naese asemel oleks üks sünnitamismasin ja maailm oleks ainult meestest. Mees on jõu ja mõistuse, naene ilu ja instinkti sümbolid. Jõud ja mõistus, ilu ja instinkt üheskoos loovad kunstihinge.
Karin Luts, päevik, 1924, 30. juuni, rmt: Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum, 2005, lk 96
Armastus saabub küllusest ning kaob, kui jõutakse instinktide tasandile - nälja, une, turvatunde vajaduse juurde.
Inimesel on instinktidele ülemuslik mõtlemine, kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile elu ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile või ideoloogiale andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu ja heaolutunnet isegi siis, kui see usk või ideoloogia on teda hävitav.
Puudub maailmavaade ja selle on asendanud aistingud ning reaktsioonid. Tuuma asemel on pintsak, väärtuste asemel ebamäärane ja tihti altvedav poliitiline instinkt, eesmärkide asemel jutupunktid ja seisukohtade asemel loosungid.
