Tema isapoolses suguvõsas oli sama hästi kui iga viimane kui mees olnud riigiteener ja tundnud ennast riigiteenrina - seda rohkem, mida kõrgemale ametikohale ta jõudis; riigiametnikena, teadlastena oli nende hinge täitnud mõiste, mille kõrval nad iseennast liiga väikeseks pidasid - see oli isamaa, rahvas, riik, kirik, teadus. Neist võisid saada pedandid, tähenärijad, kuid ükskõik kui kuivad nad ka olid, koos vedela kasina verega voolas nende soontes idee; see oli nii, isegi kui see idee oli nende väsinud ja tolmunud teadvusest välja libisenud ja põhjavajunud nagu traditsioon instinktide elu pimeduses. (lk 237)
Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003