Enesevalitsus


ProosaRedigeeri

  • Enesevalitsemise kunsti seletas ta [Marianne] väga lihtsalt: tugevate tunnete puhul oli see võimatu, rahulike puhul polnud aga mingi eriline voorus.


  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. (lk 11)


  • Kui Charles Laughton mängis "Alibis" Hercule Poirot'd ja proovi vaheajal rüüpas minuga koos jäätisega soodavett, selgitas ta mulle oma meetodit. "Kasulik on jätta mulje, et sa lähed kergesti rööpast välja, isegi kui sa tegelikult ei lähe. Sellest on palju kasu. Inimesed ütlevad: "Ärme teeme midagi, mis seda meest võib pahandada. Tead ju küll, kuidas ta rööpast välja võib minna.""
"Mõnikord on see tüütu," lisas ta, "eriti, kui sul selleks parajasti tahtmist pole. Aga see tasub end ära. See tasub igal juhul ära." (lk 481)


  • "Taeva pärast, Potter!" ütles professor McGonagall vihaselt prille kohendades (ta oli Voldemorti nime kuuldes kohutava grimassi teinud). "Kas sa tõesti arvad, et asi on tões või vales? Asi on hoopis selles, et tuleb end vaos hoida ja oma viha talitseda!" (lk 248)



  • Kujutluspilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist ülikond mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, lips sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas puudutuse eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat naeru. "Tom!" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, hulga etem kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda.
"Ma ujusin välja!" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, kajas nagu tunnelist.
Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud kardinate varjust ja põrandalt teiselt poolt voodit. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. Mulle puistati vist midagi veini sisse, mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli enesekontrolli kaotanud. (lk 111)