Mõistus ja tunded

"Mõistus ja tunded" (Sense & Sensibility) on Jane Austeni romaan, mis ilmus 1811. Pealkiri viitab peategelastest õdede Elinori ja Marianne vastandlikele karakteritele. Eesti keeles ilmus romaan 1996 Karin Suursalu tõlkes. Tsitaadid väljaandest Jane Austen, "Mõistus ja tunded". Tallinn: Eesti Raamat 1996.

Ta [söör John] oli tõeliseks õnnistuseks ümbruskonna noorsoole, sest suviti korraldas ta ühtelugu aiapidusid, kus pakuti külma sinki ja kana, talviti toimus tema majas aga palju balle, millest piisas igale noorele daamile, kes ei kannatanud just viieteistkümneaastaste täitmatu tantsuhimu all. (lk 26)
Marianne'ile plaksutati kõvasti. Söör John avaldas iga laulu lõppedes valjuhäälset imetlust, samas iga laulu ajal niisama valjuhäälselt teistega vesteldes. Leedi Middleton kutsus teda korduvalt korrale, imestades, kuidas küll kellegi tähelepanu saab hetkekski muusikalt kõrvale kalduda, ning paludes Marianne'il laulda laulu, mille Marianne oli nüüdsama lõpetanud. Ainult kolonel Brandon üksi kuulas ülearu vaimustusse sattumata. Ta avaldas tunnustust üksnes tähelepanuga, ning Marianne tundis tema vastu lugupidamist, millest teised olid oma häbitu maitselageduse tõttu õigustatult ilma jäänud. (lk 27)
"Põdurus!" tähendas Elinor. "Kas sina nimetad kolonel Brandonit põduraks? Võin küll hõlpsasti aimata, et sinu silmis on ta palju vanem kui ema silmis, aga sa ei või ometi ennast petta, arvates, nagu ei suudaks ta oma ihuliikmeid valitseda!"

"Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ta reumatismuse üle kaebas? Ja kas pole see loojeneva elu ning põduruse sagedasim tundemärk?" (lk 29)

[Marianne:] "Kahekümne seitsme aastane naine ei saa ometi mingil juhul loota, et ta veel kiindumust tunneks või ärataks". (lk 29)
"Ma usun, et ta [Willoughby]on igati tubli noormees," kordas söör John. "Mäletan, et kui me möödunud jõulude ajal Barton Parkis väikese jalakeerutuse korraldasime, siis tantsis ta kella kaheksast kella neljani, ilma el oleks kordagi istunud."

"Kas tõesti?" hüüdis Marianne säravi silmi. "Tegi ta seda ka elegantselt ja elavalt?"

"Jah, ja kell kaheksa oli ta juba jalul, et metsatihnikusse ratsutada."

"See mulle juba meeldib, just niisugune peaks üks noormees olema. Millega ta ka ei tegeleks, peab tema ind olema mõõtmatu ega või lasta tal igavust tunda." (lk 34)

Elinor nägi kolonel Brandoni poolehoidu Marianne'ile, mille sõbrad nii varakult olid avastanud, alles nüüd, kui teised lakkasid seda märkamast. Nende tähelepanu ja teravmeelsused pöördusid koloneli õnnelikumale rivaalile; ning nööked, mille osaliseks kolonel juba enne oma poolehoiu tärkamist oli saanud, lõppesid just siis, kui tema tunded tõepoolest muutusid natuke naeruväärseks nagu tõsised tunded ikka. (lk 37)
"Meie eest varjama! Mu kallis laps, kas sa süüdistad Willoughbyt ja Marianne'! varjamises? See on tõesti imelik, kui su pilk on neid ometi iga päev ettevaatamatuse pärast noominud."

"Ma ei taha tõendit nende kiindumuse, vaid hoopis kihluse kohta," vastas Elinor. (lk 58-59)

Marianne poleks suutnud endale kuidagi andestada, kui ta oleks esimesel ööl pärast Willoughby lahkumist magada saanud. Tal oleks olnud häbi oma perekonnale järgmisel hommikul otsa vaadata, kui ta poleks voodist tõusnud kurnatumana, kui ta sinna heites oli olnud. Aga tunded, mis muutsid meelerahu põlastusväärseks, ei lasknud tal muidugi niisugusesse ohtu sattudagi. Ta oli tõesti kogu öö ärkvel ja nuttis suurema osa sellest. Ta tõusis peavaluga, ei suutnud rääkida ega tahtnud süüa, valmistas oma emale ja õdedele lakkamatut meelehärmi ning keelas kõik lohutamiskatsed. Tema tunded olid tõesti võimsad! (lk 61)
[Marianne:] Te oletate täiesti õigesti, mismoodi ma oma raha kulutaksin — osa sellest, vähemalt vaba sularaha läheks kindlasti minu muusika- ja raamatukollektsiooni täiendamiseks."

"Põhiosa teie varandusest makstaks aga iga-aastase elatusrahana autoritele või nende pärijatele."

"Ei, Edward, mul oleks sellega muudki teha."

"Võib-olla annetaksite selle siis autasuna isikule, kes kirjutab kõige osavama kaitsekõne teie lemmikmaksiimile — mitte keegi ei saa armuda rohkem kui kord elus —, sest eeldatavasti on teie seisukoht selles küsimuses muutumatuks jäänud?"

"Kahtlemata. Minu vanuses on seisukohad juba kaunis kindlaks kujunenud. Pole kuigi tõenäoline, et näeksin või kuuleksin veel midagi, mis neid muuta võiks." (lk 68)

Enesevalitsemise kunsti seletas ta [Marianne] väga lihtsalt: tugevate tunnete puhul oli see võimatu, rahulike puhul polnud aga mingi eriline voorus. (lk 76)
Võib-olla oli ta [härra Palmer] pisut kibestunud, leides nagu tema paljud sookaaslasedki, et mingil seletamatul põhjusel ilu eelistades oli temast saanud väga rumala naise abikaasa — aga Elinor teadis, et niisuguseid vigu tegid arukad mehed üsna tihti, ilma et nad sellepärast kuigi kaua kurvastanud oleksid. Elinor uskus, et pigem põhjustas tema põlglikku suhtumist kõigisse ja kõige laitmist soov teistest erineda. Soov pealtnäha teistest üle olla. Eesmärk oli liiga harilik, et seda imeks panna, aga selle saavutamise vahendid, mis võimaldasid tal küll kasvatamatuse poolest teistest üle olla, ei muutnud teda peale oma naise kellegi silmis meeldivaks. (lk 82)
"Missugune armas naine leedi Middleton ometi on," ütles Lucy Steele.

Marianne vaikis; tal oli võimatu öelda seda, mida ta ei tundnud, ükskõik kui tühise asjaga ka tegemist oli, niisiis langes ülesanne valetada, kui viisakus seda nõudis, alati Elinori õlule. (lk 89)

Söör John oli küll vaevu jõudnud end linnas sisse seada, aga ometi oli tal õnnestunud koguda enda ümber peaaegu kakskümmend noort inimest ja neid balliga lõbustada. Leedi Middleton ei kiitnud niisugust asja siiski heaks. Maakohas oli etteplaanitsemata tantsupidu küll igati lubatav, aga Londonis, kus hea maine oli palju tähtsam ning seda oli palju raskem saavutada, tähendas mõne tütarlapse meeleheaks korraldatud pidu liiga suurt riski — mõelda vaid, kui saab teatavaks, et leedi Middleton korraldas väikese tantsupeo kaheksale või üheksale paarile, kus mängis ainult kaks viiulit ning pakuti ainult kergeid suupisteid! (lk 120)
Kui nad olid majaprouale lugupidamise märgiks reveransi teinud, lubati neil teistega ühineda ning osa saada palavusest ja ebamugavusest, mida nende saabumine kindlasti veelgi suurendas. (lk 123-124)
"Ükskõik, kes sinu põlastusväärsed vaenlased ka olla võisid, tüssakem neid nende õelas võidurõõmus, mu kallis õde, näidates, kui õilsalt süütus ja head kavatsused sinu südidust toetavad. Just arukas ja kiiduväärne uhkus suudab pahatahtlikkusele vastu panna."

"Ei, ei!" hüüdis Marianne, "niisugune ahastus nagu minu oma ei tunne uhkust. Ma ei hooli, kes minu meeleheitest teada saab. Võidurõõmutsegu kas või kogu maailm minu õnnetuse üle. Elinor, Elinor, need, kelle kannatused on väikesed, võivad muidugi olla just nii uhked ja sõltumatud, nagu neile meeldib — võivad alandusele vastu panna või solvangutele samaga vastata —, aga mina seda ei suuda. Ma pean tundma... pean ahastama... ja kõik, kes soovivad, võivad seda nautida." (lk 133)

Elinor teadis niigi, et õde mõtles sagedasti teistest ülekohtuselt halvasti, sest tema vaim oli liiga rafineeritud ning ta omistas liiga suurt tähtsust ülimale tundepeenusele ja lihvitud kombesiredusele. Suurepäraste vaimuannete ja suurepärase iseloomuga Marianne polnud ei arukas ega siiras — nii nagu pool maailma on tark ja õilis, teine pool aga mitte. Ta ootas teistelt inimestelt samasuguseid arvamusi ja tundeid, nagu olid temal endal, ning otsustas nende motiivide üle selle järele, kuidas nad temaga käitusid. (lk 142)
Proua Palmer oli omal kombel niisama vihane. Ta oli otsustanud tutvuse jalapealt üles öelda ja oli väga tänulik, et ta Willoughbyga üldse tuttav ei olnudki. Ta soovis kogu südamest, et Combe Magna ei asuks nii Clevelandi lähedal, aga ega see suuremat ei loe, sest külaskäikude jaoks jäi see niikuinii liiga kaugele; ta vihkas seda meest nii kangesti, et oli nõuks võtnud mitte kunagi enam tema nime mainida, ning küll ta veel räägib kõigile, keda kohtab, missugune päevavaras see Willoughby on. (lk 152)
Ainult Elinorile ei meeldinud neid näha. Nende juuresolek valmistas talle alati valu, ning ta lihtsalt ei osanud lahkesti vastata Lucy ülevoolavale vaimustusele teda ikka veel linnast leides.

"Ma oleksin olnud päris pettunud, kui te ikka veel linnas poleks viibinud," ütles Lucy korduvalt, asetades tugeva rõhu sõnadele "ikka veel". "Aga ma mõtlesin alati, et küllap leian teid siiski eest. Ma olin peaaegu kindel, et te Londonist veel üsna tükk aega ei lahku, ehkki te muidugi ütlesite mulle, mäletate küll, Bartonis, et te kauemaks kui kuuks ajaks küll ei jää. Aga ma mõtlesin juba tollal, et väga tõenäoliselt te muudate meelt, kui olete kohale jõudnud. Küll oleks olnud kahju, kui te oleksite lahkunud enne oma venna ja vennanaise saabumist. Ja nüüd muidugi ei ole teil enam kuhugi kiiret. Ma olin imetlusväärselt rõõmus, et te oma sõna ei pidanud."

Elinor sai temast suurepäraselt aru ning oli sunnitud end kõvasti kätte võtma, et teha nägu, nagu ei saaks ta millestki aru. (lk 154)

Ta andis tellimust hambaorgitoosi jaoks, mis oli mõeldud temale endale, ning kuni oli otsusele jõutud selle suuruses, kujus ja kaunistustes, mille ta, veerand tundi kõiki äris leiduvaid hambaorgitoose uurinud ja nende üle vaielnud, viimaks siiski oma äranägemise järele kindlaks määras, polnud tal mahti daamidele mingit tähelepanu pöörata /---/ Viimaks oli asi otsustatud. Lepiti kokku elevandiluu, kulla ja pärlite peale, ning kui džentelmen oli nimetanud viimase päeva, mil ta ilma hambaorgitoosita veel elada suudab, tõmbas ta kindad kätte ning heitnud Dashwoodi-preilidele veel ühe pilgu — sedapuhku aga pigemini tähelepanu nõudva kui väljendava —, kõndis minema, õnnelik, ennast täis ja tehtult ükskõikne. (lk 156)
[John Dashwood:] Mäletan, Fanny ütles ikka, et Marianne abiellub varem ja paremini kui teie; muidugi armastab Fanny teid kogu südamest, aga talle lihtsalt jäi niisugune mulje. Ometi paistab, et ta eksis. Huvitav, kas n ü ü d peab Marianne abielluma mehega, kes on väärt kõige enam viis-kuussada aastas? (lk 161)
Ta [John Dashwood] tundis parajasti sel määral südametunnistusepiinu, et ta ise polnud õdede heaks midagi teinud, muretsemaks nüüd määratult, et kõik teised võimalikult palju teeksid, ja kolonel Brandoni kosjad või proua Jenningsi pärand oli kõige lihtsam viis tema enda hoolimatuse lunastamiseks. (lk 161-162)
Leedi Middleton jäi proua Dashwoodiga niisama rahule. Mõlemas leidus kalki isekust, mis neid teineteise poole tõmbas, ning mõlemad tundsid teineteisele kaasa maotu käitumisviisi ja taipamatuse pärast. (lk 162)
Proua Ferrars oli välimuselt väike, kõhn ja lausa ametlikult jäiga rühiga naisterahvas, ning olemuselt tõsine ja peaaegu tusane. Tema jume oli kahkjas, näojooned väikesed, ilutud ja loomupäraselt ilmetud, aga õnnekombel päästsid kokkukasvanud kulmud tema ilme teotavast tuimusest, andes sellele tugevaid uhkuse- ja kurjusejooni. Ta polnud sõnaohter naine, sest paljudest teistest erinevalt viis ta oma sõnad mõtete arvuga kooskõlla, ning neist mõnest silbist, mis tema huulilt pääsesid, ei langenud ükski osaks preili Dashwoodile, keda ta silmitses otsustava vastumeelsusega, ükskõik, mida too ka tegi. (lk 165)
Lõunasöök oli suursugune, teenreid oli arvukalt, ning kõik andis märku emanda kavatsusest oma jõukust välja näidata ja isanda suutlikkusest niisugust näitamist võimaldada. Vaatamata kõigile parandus- ja täiendustöödele, mis Norlandi mõisas veel teha tuli; vaatamata sellele, et tema omanik oleks ükskord äärepealt sunnitud olnud seda kahjuga maha müüma, ei vihjanud nüüd miski vähimalgi määral viletsusele, mida omanik oli mõista andnud; puudu polnud millestki peale vestlusoskuse, — aga selles osas oli puudujääk paraku märkimisväärne. John Dashwoodil polnud suurt midagi kuulamisväärset öelda, ning tema naisel oli seda veelgi vähem. Aga selles polnud midagi eriti häbistavat, sest üsna samasugused lood olid ka enamikuga nende külalistest, kellest peaaegu kõigil oli üks või teine puudujääk armastusväärsuse valdkonnas: mõistuse puudujääk — olgu loomupärane või teeseldud —, elegantsuse puudujääk, vaimukuse puudujääk või tuju puudujääk. (lk 165-166)
Ehkki mitte keegi poleks võinud Elinori ja Marianne'iga lahkemini käituda kui leedi Middleton, ei sallinud ta neid tegelikult silmaotsaski. Et nad ei meelitanud kunagi ei teda ennast ega tema lapsi, ei pidanud ta neid heasüdamlikuks; et nad armastasid lugeda, pidas ta neid satiiriliseks — võib-olla küll päris täpselt teadmata, mida see sõna tähendas, aga s e l polnud ju tähtsust. (lk 174)
... kui inimesed on otsustanud teatud käitumisviisi kasuks, mille nad teavad eksliku olevat, siis peavad nad solvavaks, kui keegi neilt midagi paremat ootab. (lk 176)
Peol oli nagu teistelgi muusikapidudel väga palju niisuguseid inimesi, kellel oli tõelist maitset, ning veel rohkem niisuguseid, kellel polnud mingit maitset, esinejad ise aga olid nagu harilikult omaenese ja lähimate sõprade arvates esimese järgu esinejad. (lk 177)
Tema ema selgitas talle oma suuremeelseid kavatsusi, kui Edward preili Mortoniga abiellub; ütles, et annab talle Norfolki mõisa, mis maamaksust vabana toob aastas tubli tuhat sisse; ja kui lugu päris meeleheitlikuks muutus, lubas selle tuhande kahesaja peale tõsta, tuues vastukaaluks esile viletsuse, mis kaasneb madala ühendusega, kui Edward peaks sellele kindlaks jääma, Ta ütles, et Edwardil tuleb leppida oma kahe tuhande naelaga, ta ei näe oma ema enam kunagi ning jääb igasugusest toetusest nii täielikult ilma, et kui Edward peaks suurema sissetuleku nimel mingisse ametisse astuma, siis teeb ema kõik, mis suudab, et tema edu takistada."

Siinkohal lõi Marianne nördimusepuhangus käed kokku ja hüüdis: "Armas Jumal! Kas see võib võimalik olla!"

"Teil on tõesti õigus imeks panna kangekaelsust, mis niisugustele argumentidele suudab vastu seista, Marianne," kostis tema vend. "Teie hüüatus on täiesti loomulik. (lk 187-188)

"N ü ü d mõtleme me juba R o b e r t i abiellumisest preili Mortoniga," ütles härra Dashwood pärast lühikest pausi.

Venna tõsise ja otsustavalt tähtsa tooni üle muiates vastas Elinor rahulikult: "Arvatavasti pole daamil selles asjas midagi kaasa rääkida."

"Kaasa rääkida — mida te sellega silmas peate?"

"Ma pean silmas ainult seda, et teie toonist jääb mulje, nagu oleks preili Mortonil ükspuha, kas ta abiellub Edwardi või Robertiga."

"Muidugi, seal polegi mingit vahet, sest Robertit võib nüüd niisama hästi kui vanimaks pojaks pidada; ning mis muusse puutub, siis on nad ju mõlemad väga armastusväärsed noormehed — mina küll üht teisest paremaks ei pea." (lk 209)

Mõni hetk lobisenud, läks John Dashwood, kellele tuli meelde, et Fanny oma meheõe sealviibimisest ikka veel midagi ei tea, teda otsima; Elinor aga jäi edendama tutvust Robertiga — kes rõõmsa muretuse ja mõnuleva rahuloluga nautis ema armastuse ja helduse nii ebaõiglast jaotamist tema kasuks ja ülekohtuselt pagendatud venna kahjuks, mille ta üksnes tänu oma priiskavatele elukommetele ja venna kindlameelsusele ära oli teeninud —, leides kinnitust oma kõige halvematele arvamustele tema mõistuse ja südame kohta. (lk 210)
Nüüd leidis Elinor, missugune vahe on ebameeldiva sündmuse — olgu see kui tahes kindel — ootamisel ja selle täideminekul. Nüüd leidis ta, et kuni Edward oli veel vallaline, oli ta tahtmatult kogu aeg lootnud, et miski takistab Edwardi naitumist Lucyga, et noormehe enese otsus, sõprade vahelesegamine või Lucyle avanev soodsam juhus aitab kaasa, et kõik võiksid õnnelikuks saada. Aga nüüd oli Edward abielus ning Elinor needis oma südant seal varitsevate valelootuste pärast, mis teadasaamise valu nii palju suurendasid. (lk 251)
... ehkki kaks arukat olevust võivad lakkamatu rääkimise raske tööga juba õige väheste tundide jooksul ebatavaliselt palju jutuaineid läbi arutada, on armastajatega siiski hoopis teised lood. Nemad ei lõpeta ühtki jutuainet ega jõua milleski ühisele arvamusele, kuni kõike on vähemalt kakskümmend korda arutatud. (lk 256-257)
... Lucy aupaklik alandlikkus, väsimatud tähelepanuavaldused ja lõputud meelitused, niipea kui avanes vähimgi võimalus nende käikulaskmiseks, lepitasid proua Ferrarsi poja valikuga ning tõstsid viimase jälle ema täielikku soosingusse.

Lucy käitumist, mida kroonis jõukus, võib seetõttu eeskujuks seada kui kõige julgustavamat näidet sellest, mida tõsine ja lakkamatu omakasupüüdlikkuse teenimine — kuidas seda pealtnäha ka ei takistataks — saatuse soosingu võitmiseks ära võib teha, ohverdamata seejuures muud kui ainult aega ning südametunnistust. (lk 266)

Nad [Robert Ferrars ja Lucy] seadsid end linnas sisse, said proua Ferrarsilt väga heldet abi, olid Dashwoodidega kõige paremal jalal, mida üldse võib ette kujutada, ning kui kõrvale jätta Fanny ja Lucy alaline pahasoovlikkus ning armukadedus, milles muidugi ka nende abikaasad kaasa lõid, samuti Roberti ja Lucy kodused arusaamatused, siis poleks miski suutnud ületada harmooniat, milles nad kõik üheskoos elasid. (lk 267)

Välislingid muuda

Sense and Sensibility inglise vikitekstides.