Kes teisi enda kõrval alandab, ei ole kunagi suur. Tavaliselt on niinimetatud suured inimesed kõige väiksemad seal, kus kuldne ja tinanepööbel neid imestunult vaatab. (lk 23)
Kui trammi ootasin, valdas mind ääretu, lausa põhjatu elutüdimus. Vaatasin laskuvas päikeses kollaseid ja sügiseselt tömpe lehtpuid ja ohkasin tahtmatult: "Suur Jumal, lase mul surra!" Alandus, millega olen rahahäda pärast pidanud leppima, ajas mu judisema. Parem oleks surra, puhata, saada üheks rõske mullaga ja koos tuulega ohata. Parem kui olla nurjunud, saamatu inimene ja iseenese nõrkuse survel tooreks muutuda. Hetke olin ma üks sureva loodusega.
Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", 6. oktoobril 1922. Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014
Üks möödasõitev sedaan võttis hoogu maha, autosolijad vahtisid aknast välja. Gansey polnud just kehva väljanägemisega poiss ja Camaro ei riivanud samuti silma, kuid praegune tähelepanu ei olnud seotud niivõrd kellegi-millegi nägususega, kuivõrd uudse asjaoluga, et Aglionby poiss seisab löödult tee kõrvale pargitud häbematult oranži auto juures. Gansey teadis väga hästi, et Virginia osariigi väikeses Henrietta linnas ihkab inimeste hing üle kõige näha, kuidas Aglionby poistega juhtub midagi alandavat - kui just nende endi pereliikmetega midagi alandavat ei juhtu. (lk 24)
