Proosa

muuda




  • Kui trammi ootasin, valdas mind ääretu, lausa põhjatu elutüdimus. Vaatasin laskuvas päikeses kollaseid ja sügiseselt tömpe lehtpuid ja ohkasin tahtmatult: "Suur Jumal, lase mul surra!" Alandus, millega olen rahahäda pärast pidanud leppima, ajas mu judisema. Parem oleks surra, puhata, saada üheks rõske mullaga ja koos tuulega ohata. Parem kui olla nurjunud, saamatu inimene ja iseenese nõrkuse survel tooreks muutuda. Hetke olin ma üks sureva loodusega.


  • Kerge on alandada seda, kes ootab ülendamist.


  • Üks möödasõitev sedaan võttis hoogu maha, autosolijad vahtisid aknast välja. Gansey polnud just kehva väljanägemisega poiss ja Camaro ei riivanud samuti silma, kuid praegune tähelepanu ei olnud seotud niivõrd kellegi-millegi nägususega, kuivõrd uudse asjaoluga, et Aglionby poiss seisab löödult tee kõrvale pargitud häbematult oranži auto juures. Gansey teadis väga hästi, et Virginia osariigi väikeses Henrietta linnas ihkab inimeste hing üle kõige näha, kuidas Aglionby poistega juhtub midagi alandavat - kui just nende endi pereliikmetega midagi alandavat ei juhtu.

Luule

muuda

Alandused ja juhmused ja julmused teisenevad ja
   vahelduvad ja nende alt tõuseme ikka ja igavesti
        jälle mina ja sina ja mõned nendestki ja meid
            ühendab ülemeelik naer ja meeleheitenaer ja
                meeletult igatsev õhtuarmastus ja ülemeeleline
                                                       hommiku-usk.

  • Artur Alliksaar, "Õhtute kollane tolm" kogus "Olematus võiks ka olemata olla" (LR 9-10 1968), lk 66

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel