Teostamise vaevas kaob tihti see tuli, millega eesmärk ette seati; samuti ollakse vastupidiselt kohe pärast töö lõpetamist ohus selles punktis iseendale ülekohut teha. Lühidalt, selle üle, kas kavatsus õnnestus või mitte, võib otsustada ainult mõju põhjal, mida kirjutis avaldab lugejaile, kellele ta on määratud, ja autoril pole selles osas hääleõigust.
Johann Gottlieb Fichte, "Inimese määratlus", "Eessõna". Tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 11-12
[Elinor:] "Ükskõik, kes sinu põlastusväärsed vaenlased ka olla võisid, tüssakem neid nende õelas võidurõõmus, mu kallis õde, näidates, kui õilsalt süütus ja head kavatsused sinu südidust toetavad. Just arukas ja kiiduväärne uhkus suudab pahatahtlikkusele vastu panna."
[Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
Kust tulevad need kummalised pildid ja sõnad unes ja poolunes, eriti kui mul on valu, mille tahaksin kõrvale panna nagu kaardi ja selle asemel uue võtta. Terve rida köiteid raamaturiiulil, kirjutatud ühe tundmatu Ladina-Ameerika autori poolt, mis sisaldab kõik võimalikud žaanrid ja kujutab üht olematut maad ja selle elu. Juba siis, kui olin 20-aastane, oli mul kavatsus kirjutada midagi sellist.
Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18