Harjutamine

ProosaRedigeeri

  • Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


  • Aga kogu aeg ei saanud mängida ainult meeldivaid viise; hulgaliselt tuli ka õppida Czerny etüüde, mis mind hoopiski nii ei innustanud, aga Fräulein Uder ei sallinud mingit pirtsutamist. "Hea alus peab sul olema," seletas ta. "Neid etüüde on tõepoolest tarvis, nad on hädavajalikud. Meloodiad, jah, need on ilusad kaunistused, nad on nagu lilled, nad õitsevad ja siis pudenevad kroonlehed maha, aga sinul on tarvis juuri, tugevaid juuri ja lehti."
Niisiis omandasin rohkesti tugevaid juuri ja lehti ning vahetevahel ka mõne õiekese, ja tõenäoliselt olin mina oma tulemustega rohkem rahul kui teised majalised, kellele nii palju harjutamist muutus mõnevõrra rõhuvaks. (lk 108)