Janar Ala

Eesti aja- ja muidukirjanik

Janar Ala (sündinud 8. oktoobril 1979) on eesti semiootik, ajakirjanik ja kirjanik.

  • Kogumiku parimateks võib pidada selle esimest ja viimast lugu - "Keegi ei naera" ning "Eduard ja Jumal". Kuna Kundera loomingus on tähelepanuväärsel kohal totalitarismikogemus - 1975 emigreerus ta Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale - võib neist kahest destilleerida ka enam-vähem kahte äärmuslikku eetilist rada, mida sellises ühiskonnas (võib-olla igasuguses ühiskonnas või organisatsioonis) elamine üldjuhul võiks pakkuda - kas jääda endale truuks või siis vastupidi, ennast maha salata ja muganduda. Ehkki selline gradatsioon on arvatavasti mitmekesisem.
  • Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
  • Pisut ongi tüütu see, kui läbinähtav on Kundera püüd olla oluline ja kaalukas. Ta on korralik keskteekirjanik, keda lugedes võib lugeja ilmselt tunda, et natuke eksistentsi keerukust saab tallegi avatud. [---] Aga temas pole seda, mida tema iidolites - Proustis, Musilis, Dostojevskis jne -, tema talent pole nii ekstsentriline, ta ei plahvata kuigivõrd. Ta võiks meeldida ilmselt inimesele, kes loeb aastas näiteks kolm raamatut. Kui juba loed 200 raamatut, siis ei pruugi Kunderast äkki enam tolku olla. Milleks lugeda Kunderat, kui võib lugeda Prousti?
    • Janar Ala, "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16
  • Tõsi aga on, et allakäigust kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad päikeseloojangu ja varemete poole tagasi ja ohkad.
  • [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda ajaloo materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo tolmu.
    • "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16
  • Üks on kindel, me peame rääkima süldist. Miks me süldist rääkima peame? Sest sült on. Kus sült on? Maal. Maal on kindlasti sülti, kindlasti on keegi sülti teinud.
  • Sült, nagu me teame, peab olema külmas, soojades tingimustes sült hukkub.
  • Sültki on mingis mõttes piiriala ja Juri Lotmani järgi piirialadel just see kõige tihedam semioosis ja infovahetus toimub. Piiriala selles mõttes, et ei kallerdis ega süldi koostisosad tundu nagu kuidagi päris, vaid pigem sellised osaobjektid. Kas süldiga kokku puutudes, seda ära põlates, seda süües, selle üle mõeldes tekivad siis justkui need kõige paremad ja intensiivsemad mõtted? Võib-olla tõesti, ei saa välistada.
    • "Sült", Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon, 2019


Tema kohtaRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel