Tarbimisühiskond

Proosa

muuda


  • Veel ühed mittenakkuva pinnaga hädavajalikud asjad minu köögis on mittenakkuvad ahjuplaadid, üks kurrulise põhjaga (liha jaoks) ja teine sile (kookide tarvis). Aga kui ma ütlen "hädavajalikud", siis ütlen ma seda moodsa tarbimisühiskonna vaimus. Ükski ülalmainitud riistadest ei ole hädavajalik, need on vaid ahned tänapäeva leiutised, argised luksusesemed. (lk 4)


  • Kell kaheksa õhtul sulges kaubamaja uksed. Müüjannad kiirustasid vormikitleid harilike rõivaste vastu vahetama ja majast lahkuma. Kell pool üheksa istus kaubamaja direktor taksosse ja kihutas minema. Kell üheksa väänas kõige usinam koristaja põrandalapi kuivaks ja riputas radiaatorile kuivama. Valvur lõpetas harjumuspärase ringkäigu, võttis sukavardad pihku ja hakkas tütretütrele põlvikuid kuduma.
Täpselt tund aega hiljem ilmus C-korpuse autode müügisalongis auto alt välja kellegi küünarnukk ja mõne minuti pärast seisis Hugo täies pikkuses keset salongi püsti. Natuke hirmus oli seista küll, aga Hugo oli enne kindlaks teinud, et tänavalt pole autode taha näha. Hugo ringutas, hõõrus kauasest lamamisest väsinud liikmeid ja hiilis siis treppi mööda B-korpuse teisele korrusele, kus vasakut kätt rippusid hommikumantlid.
"Kuku," sosistas ta.
Kollasetriibulise froteemantli hõlmad lõid lainetama ja nähtavale ilmus punane kräsupea. (lk 3)
  • "Kai, palun ära riku seda ööd ära."
"Ega mina rikugi, sina ise rikud. Enne, saad aru, enne ma lihtsalt unistasin karakullkasukast, aga ma ei teadnudki, kui tore on sellega tegelikult ringi käia. Oled kohe hoopis teine inimene. Muide, sina oma sametülikonnas oled ka teine inimene. Isegi nägu on sul teistmoodi. Ja meil sinuga ei pruugi midagi ega kedagi häbeneda, mõistad? Jõime meiegi kristallpokaalidest limonaadi! — Vii see briljantsõrmus parem kohe tagasi, muidu pannakse meid veel viieks aastaks vangi ka. See ongi siis su araabia öö, kaliif kurat-sind-võtaks! Kükita hommikumantlite vahel nagu lollakas, et paar tundi õnnelik olla!" (lk 6)
"Midagi ülearu kallist ei maksa võtta," seletas ta. "Muidu panevad kohe tähele; Aga üht-teist odavat — nagunii läheb see varguste arvele. Kaubamajas varastatakse pidevalt, selleks on isegi oma fond, et müüjad oma palgast ei peaks varastatud asju välja maksma. Varastamise protsent on ette nähtud."
"Ega meie ei varasta," nentis Kai. "Me ei vii ju neid asju majast välja. Ja mõne päeva pärast paneme nad ilusti müügisaali tagasi."
Hugo tahtis juba ukse seest haaki panna, aga Kai laskus siiski veel üksinda alla ja viis naaritsakeebi tagasi.
"Nüüd ei lahku ma sinust enam iialgi," sosistas ta ja paitas keebi rinnaesist. "Nüüdsest oled sa igal öösel minu!" (lk 8)
  • Hugot ja Kaid päästis ainult see, et kaupa kogu aeg juurde toodi. Nad ei osanud arvatagi, et maailmas võiks olla nii tohutul hulgal kaupa, ja viimaks leidsid nad enda jaoks rahuldava põhjenduse: inimesed viivad päeval ostetud asjad öösel ladudesse tagasi, kust need hommikul jälle müügile suunatakse, ja nõnda käivad kõik asjad vahetpidamata ringiratast ja maailmal puudub mõistlik seletus.
Nii ei olnudki Hugo ja Kai väga üllatunud, kui neile ühel päeval autoga järele tuldi. Nad olid veendunud, et nad viiakse uude, palju kordi suuremasse ja toredamasse kaubamajja, nagu nad oma pojale ütlesid, ja küllap oli neil õigus. (lk 10)
  • Astrid Reinla, "Kaubamaja", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987