Kell kaheksa õhtul sulges kaubamaja uksed. Müüjannad kiirustasid vormikitleid harilike rõivaste vastu vahetama ja majast lahkuma. Kell pool üheksa istus kaubamaja direktor taksosse ja kihutas minema. Kell üheksa väänas kõige usinam koristaja põrandalapi kuivaks ja riputas radiaatorile kuivama. Valvur lõpetas harjumuspärase ringkäigu, võttis sukavardad pihku ja hakkas tütretütrele põlvikuid kuduma.
Täpselt tund aega hiljem ilmus C-korpuse autode müügisalongis auto alt välja kellegi küünarnukk ja mõne minuti pärast seisis Hugo täies pikkuses keset salongi püsti. Natuke hirmus oli seista küll, aga Hugo oli enne kindlaks teinud, et tänavalt pole autode taha näha. Hugo ringutas, hõõrus kauasest lamamisest väsinud liikmeid ja hiilis siis treppi mööda B-korpuse teisele korrusele, kus vasakut kätt rippusid hommikumantlid.
"Kuku," sosistas ta.
Kollasetriibulise froteemantli hõlmad lõid lainetama ja nähtavale ilmus punane kräsupea. (lk 3)
Hugo ronis kähku alla ja tuli tagasi paari voodilina ja õhukese tekiga. Järgmine kord tõi ta kaasa kummimadratsi ja tillukese transistorraadio, kõige odavama.
"Midagi ülearu kallist ei maksa võtta," seletas ta. "Muidu panevad kohe tähele; Aga üht-teist odavat — nagunii läheb see varguste arvele. Kaubamajas varastatakse pidevalt, selleks on isegi oma fond, et müüjad oma palgast ei peaks varastatud asju välja maksma. Varastamise protsent on ette nähtud."
"Ega meie ei varasta," nentis Kai. "Me ei vii ju neid asju majast välja. Ja mõne päeva pärast paneme nad ilusti müügisaali tagasi."
Hugo tahtis juba ukse seest haaki panna, aga Kai laskus siiski veel üksinda alla ja viis naaritsakeebi tagasi.
"Nüüd ei lahku ma sinust enam iialgi," sosistas ta ja paitas keebi rinnaesist. "Nüüdsest oled sa igal öösel minu!" (lk 8)
Üheksa kuu pärast tassis Hugo üles kokkupandava lapsevoodi. Õnneks laiendati kaubamaja ja avati imikutarvete sektsioon. Veel kuu aega hiljem filmis Hugo oma naist ja poega luksuslimusiini kabiinis ja korraldas hiljem filmi piduliku demonstratsiooni. Poiss vaatas ekraanile ja naeratas hambutu suuga. Seejärel rullis Hugo ekraani korralikult kokku, pani projektori vitriini tagasi ja kandis poisi süles pööningukambrisse. Kai võttis tal liigutatult õlgade ümbert kinni:
"Ma poleks iial uskunud, et meist saab linna kõige rikkam perekond," naeris ta.
"Seda sa ju tahtsid," nentis Hugo. "Muide, mul on tunne, et majatarvetes elab veel keegi. Ma kuulsin sealt täna öösel kahtlast kolinat."
Kai pani otsustavalt käed puusa. "Seda asja me nii ei jäta, eks? Nagu linnas vähe poode oleks. See siin on meie territoorium!"
Hugo noogutas.
"Võitluseta me igatahes alla ei anna. Koligu aga minema."
"Võib-olla on juhuslik sissemurdja?"
"Seda hullem! Kuidas ta julgeb meid röövida?! Äkki viib veel minu keebi ära."
"Ära muretse, tuuakse uus keep. Mis kaubamaja see on, kus naaritsakeepigi pole." (lk 8–9)
Astrid Reinla, "Kaubamaja", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
