Proosa

muuda
  • Kas võib see, kes lihtsalt tõstab jala ühiskasutatavale maatükile, kohe kuulutada end selle isandaks? Kui keegi mingil hetkel jaksab sealt kõik teised inimesed minema kihutada - kas sellest piisab, et jätta need inimesed sinna naasmise õigusest igaveseks ilma? Kuidas võiks üks inimene või rahvas - teisiti kui karistatava usurpatsiooni teel - hõivata tohutu territooriumi ja jätta kogu inimsoo sellest ilma? Võtab ta ju ülejäänud inimestelt ära elupaiga ja elatise, mille loodus andis neile ühiseks kasutamiseks.
    • Jean-Jacques Rousseau, "Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid", tlk Mirjam Lepikult, Varrak, 1998, lk 37-38


  • Eero oli täiesti kindel, et tema majas elavad majavaimud, kuid ainult üldkasutatavatel aladel. Trepid ja koridorid ei olnud pühad territooriumid. Neis olles ei olnud sa sees, vaid ikkagi väljas, argimaailmas. Ja mis oli väljas, oli ka ebapüha, ja seda võis juba lõhnast tunda: sinna kusid ainult kassid, kes märgistasid oma animaalseid maailmu. Inimesed kusid hoopis liftis, mis oli vahepealne, neutraalne territoorium, piirimaa, kus küll juba võis kohata deemoneid.


  • ... suure territooriumiga väike riik, mis oli psühholoogiliselt alati olnud introvertne - see introvertsus oli end ilmutanud impeeriumitruuduses, keeldumises lasta end vabastada võimsa naabri sõjaväel sellest, mida vägev naaber pidas talumatuks koloniaalikkeks - , püüdis nüüd kõigest väest saavutada tolle vägeva naabri ekstravertsust. Kuna Kanada Ameerika ekstravertsusest õieti aru ei saanud, matkis ta järele selle silmaga nähtavaid elemente, ja tulemuseks oli tihti kassikuld. Kanada oli teelt hälbinud, läbi elanud selle, mida antropoloogid nimetavad hingekaotuseks. Kui aga hing oli nii kõhklev, hubisev, uje nähtus, kes nutaks siis taga selle kaotust, kui saadaval on suuri, ilmseid ja kohe saadavaid tulusid?

Kirjandus

muuda
  • Michel Houellebecq, "Kaart ja territoorium", tlk Indrek Koff, 2013