Jean-Jacques Rousseau

Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka: Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Šveits – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Jean-Jacques Rousseau

Teaduste ja kunstide arengustRedigeeri

"Arutlus küsimuse üle: kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid?" Tõlkinud Aleksander Aspel. Raamat: "Valik prantsuse esseid", Tartu 1938

  • Kui paljude eksimuste kaudu, mis on tuhat korda ohtlikumad kui tõde on kasulik, tuleb minna, et jõuda tõeni? Halvemus on ilmne: sest vale on võimeline lõpmatuiks kombinatsioonideks; tõel aga on üksainus võimalus olla. Ja kes otsib teda lõpuks päris siiralt? Isegi parima tahtega ei saa kindel olla, et teda ära tuntaks; sest millised on ta kindlad tunnused?
  • Mehed on alati seda, mis meeldib naistele: nii et kui tahate, et nad saaksid suureks ja vooruslikuks, siis õpetage naistele, mis tähendab hingesuurus ja voorus.
  • Leukippose ja Diagorase jumalavallatud kirjutised on hävinud ühes nendega; siis polnud veel leiutatud oskust inimvaimu veidruste jäädvustamiseks; aga tänu trükitähtedele ja hoolimatusele, millega neid kasutame, jäävad Hobbes'ide ja Spinoza'de hädaohtlikud mõlgutused igaveseks püsima.

Ühiskondlikust lepingustRedigeeri

Tsitaadid Avatud Eesti Raamatu sarja väljaandest, tõlkinud Mirjam Lepikult. Varrak 1998.

  • Kui minult küsitakse, kas ma olen valitseja või seadusandja, et poliitikast kirjutan, siis vastan eitavalt ja kinnitan, et just seetõttu ma poliitikast kirjutangi. Valitsejana või seadusandjana ei raiskaks ma aega kõnelemisele sellest, mida tuleb teha; ma kas teeksin seda või vaikiksin. (lk 15)
  • Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais. (lk 16)
  • Vägivald tekitas kord esimesed orjad ning nende argus põlistas orjuse. (lk 19)
  • Kui tuleb alluda jõu survel, siis pole vaja alluda kohustuslikus korras, ja kes enam ei ole sunnitud alluma, see ei ole selleks ka enam kohustatud. (lk 20)
  • Rahus elatakse ka vangikongides. Kas sellest piisab, et end seal hästi tunda? (lk 21)

Tema kohtaRedigeeri

  • Ja üks noorem mees, kes vist alles hiljuti oli lugenud Rousseaud, asus kaitsma lihtsate loodusrahvaste paradiislikku olukorda, millesse me ei tohiks ennast segada, eriti mitte misjonärid. Nagu õige Rousseau jünger kunagi kandis ta kõige hinnalisemaid pitse ja lõhnas nagu roosiaed. (lk 31-32)
  • Kui aga tõesti on nii, et inimese õnn ei olene sellest, mis tal on, vaid sellest, millega ta lepib, kui me oma eeskujuks valime Diogenese ja mitte Aleksandri, ei ole meil mingit põhjust austada mässavat titaani, kes esimesena segas seda jumalikku tasakaalu. Ja kas pole siis kõik meie uudishimu, kõik meie püüded tungida looduse saladustesse, ainult kurjast? Aga siis ei peaks ka Rousseau istuma kuskil lossis ja kirjutama raamatuid, sest ka kiri ja raamat on selle kurja vili. Ta peaks minema välja turgudele ja teedele ning jutlustama inimestele, loomadele ja lilledele, nagu olevat teinud Püha Frantsiskus. See oleks alles pilt, mida tahaksin oma silmaga näha! (lk 60-61)


TuvastamataRedigeeri

  • Kaotatud on aeg, mida oleks võinud kasutada paremini.