Raili Marling

Eesti keeleteadlane

Raili Marling (kuni 2010 Põldsaar; sündinud 29. oktoobril 1973 Võrus) on Eesti keeleteadlane ja kultuuriuurija.

IntervjuudRedigeeri

  • Lingua franca pole minu jaoks seotud mitte niivõrd kultuuri, kuivõrd võimuga. See ei pruugi olla alati sõjaväeline, vaid võib olla ka teiste institutsioonide võim, ja ladina keele puhul oli selleks institutsiooniks vaieldamatult kirik.
  • Kui Julius Caesar Suurbritanniasse jõudis, inglise keelt ei olnud.
  • Kui keegi oleks 1600. aastal öelnud, et inglise keelest saab maailmakeel, siis oleks talle öeldud, et nüüd ta küll sonib.
  • Briti impeeriumi pikk valitsemine lõppes inglise keele jaoks hästi ja II maailmasõja järel võttis Ameerika impeerium selle teatepulga üle.
  • [Inglise keelest:] Teadus- ja luulekeel on valgustusajastust alates liikunud eri suundadesse ja sinna ka jäänud. [---] Nendes väga rafineeritud luulelistes teaduskeeltes on tegelikult mingis mõttes tegemist väljajätmismehhanismiga.
  • Inglise keele kasutuse tajutav lamedus ongi võimaldanud paljudel diskussioonis osaleda. [---] Keel on lihtsustatud, seda on tehtud kergemaks ja läbipaistvamaks.
  • Miks me õpetame seda nii-öelda õiget, Shakespeare'i inglise keelt, kui me võiksime õpetada lihtsat suhtluskeelt, mille tönkamisega näiliselt hakkama saab? Leiame, et meie kohustus on õpetada ülikoolis haritud inglise keelt, millega saab minna diplomaadiks ja millega saab osaleda kultuurivestluses.
  • Sakslasel ja prantslasel on kergem rääkida inglise keeles, kui otsustada, kas rääkida saksa või prantsuse keeles. See on poliitiline otsus, et kumma keel siis tähtsam on. Eestlastel seda muret pole.
  • Kui me loobume teiste keelte õppimisest ja jääme ainult nivelleeritud lingua franca juurde, siis minu meelest vaesub ka meie emakeel. Emakeel on seda rikkam, mida rohkem me tajume teiste keelte rikkust.
  • [Tehiskeeltest nagu esperanto ja noviaal:] Need on kokku pandud patsifistlikel eesmärkidel. See, kes esperanto teadlikult lõi, ütles, et ta tahab seda levitada rahu tekitamiseks maailmas. Aga see ei juurdunud, sest see ei ole kellegi emakeel.
  • Üks, mida võiks ladina keelelt õppida, on sic transit gloria mundi. Hiilgus saab ühel hetkel otsa ja meie küsimus on: kui Hiina paratamatult tõuseb, siis kui kiiresti me mandariini keelt õppima hakkame?
  • Olen alati armastanud öelda, et kultuuride vahel ei ole piirivalvet: me ei saa laene kinni pidada. Ei ole nii, et "Stopp! Kes tuleb? Viisa, palun!". Keel on elav organism ja mingil hetkel vohavana näiv lingua franca võib järgmisel sajandil tagasi tõmbuda, et teistele ruumi teha.


  • Trumpi valimiskampaania tegi silmanähtavaks ja kuuldavaks häbenematult šovinistliku suhtumise naistesse, mida avalikus ruumis ei ole juba ammu sobivaks peetud. Oleme teadnud, et see halvustav suhtumine on kusagil olemas, aga see ei tunginud poliitilisse ega avalikku arutellu. Järsku oli see varjamatu tõsiasi, ja seda kõrgeimates võimukoridorides.
  • Kaua aega peeti parempopuliste marginaalseks nähtuseks, naljanumbriks või vähemalt igandiks, mida ei pea tõsiselt võtma. Kuid kuna nad on osava populistliku hirmu ärakasutamisega pääsenud võimutüüri juurde, siis see ei ole enam naljakas. Enam ei saa parempopuliste ja nende suhtumist naistesse eirata.
  • Ahistamist ei olegi akadeemilistes tõlgendustes seotud niivõrd seksiga, kuivõrd võimuga, täpsemalt, võimupositsiooni kuritarvitamisega.
  • Ühiskonnas, sõltumata formaalsest võimu­positsioonist, kehtib patriarhaalne dividend, kui kasutada Austraalia soo­uurija Raewyn Conneli terminit: ka kõige madalamal ühiskonnaastmel mehel on privilegeerituse tunnetus, arusaam, et ta on – või peaks olema – ühiskonnas naistest kõrgemal positsioonil. Aastakümneid on selline meheliku pilgu all olemine olnud naiseks olemise lahutamatu osa.
  • Kindlasti ei ahistata ainult naisi. Näiteks USA riikliku võrdsete töövõimaluste komisjoni (Equal Employment Opportunty Commission) statistika kohaselt on aastatel 2010–2016 mehed esitanud 16–18% ahistamiskaebustest, mis näitab, et naisahistajaid leidub, kuid enamik on siiski mehed.
  • Vajaliku kultuurimuutuse taga on inimestele mõistete andmine, mille abil sellest tuleb teemast rääkida. Olen viimase poole aasta jooksul olnud paljudes seltskondades, kus see teema üles võetakse, eriti kui seal on ainult naised. Väga erinevas vanuses naistel on tekkinud võimalus analüüsida olukordi, mida varem peeti lihtsalt naiseks olemise ebameeldivaks, kuid siiski paratamatuks osaks. Naised saavad nüüd teada, et niisugustesse olukordadesse ei ole ainult nemad sattunud. On hakatud aru saama, et kui mul on ebamugav, ei tähenda, et viga on minus. Varem oli meil ainult sümptom, nüüd on ka diagnoos.
  • Sama loogika on ka teiste teemade puhul olnud: tagasilöök tuleb enne, kui midagi juhtuda on jõudnud. Antifeminism oli meil enne feminismi. Infovoog suunatakse nii tuttavasse voolusängi. Me peaksime ka vaigistava aspekti selle teema puhul välja tooma.
  • Väikeses ühiskonnas, kus kõik teavad kõiki, on tunduvalt keerulisem rääkida kui suures. Meil ei ole kombeks oma probleemidest rääkida, levinud on vaikiv kõik-on-korras-suhtumine ning see taastoodab vaikimist ka ahistamisjuhtumite puhul. Ahistamise ohvriks sattunutele tuleb anda hääleõigus, julgust rohkem rääkida.

Artiklid ja sõnavõtudRedigeeri

  • Isegi Eestis oleme me juba praktiliselt 20 aastat mõtestanud tõde kui midagi, mis on võimukandjate kätes – teadmine ja võim käivad käsikäes.
  • Tänaseks on selline nn objektiivses tões kahtlemine lakanud olemast mingi peen ekvilibristika, mida suudavad toimetada vaid ülikoolide professorid. Tänaseks on see liikunud laiadesse massidesse, kes samasuguse intensiivsusega vaidlustavad kliimasoojenemist või vaktsiine.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel