Ma ei kavatse kunagi oma tegevuse jaoks luba küsida. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Linnaruum ei ole vaid eraomandite kogum, vaid avalik ruum, mis tähendab, et see kuulub meile kõigile.
Keskkond, olgu looduslik või inimese rajatud, põhineb laiematel ühiskondlikelväärtustel. Võib arvata, et just meile võõrana tundunud sotsiaal-kultuurilise maastiku määratluse tõttu takerdus [Euroopa maastikukonventsiooniga] liitumine pikkadeks aastateks ametkondlike mõtiskluste ja arutelude keeristesse. Harjumuspäraselt on ikka ekspert, olgu siis arhitekt, planeerija, maastikuarhitekt, keskkonnaspetsialist või ka munitsipaalpoliitik, olnud see, kellel on ainukompetents, kuidas avalikus ruumis asjad käivad, ühiskondlikel kokkulepetel põhinevatel väärtustel ei ole siin kohta olnud.