Proosa

muuda
  • [---] Eestis pole ikka sellist rassismi, mis on USAs. See, mis seal toimub, on kirjeldamatu. Meil on hirm ja vinguvad vanamehed, kes arvavad, et kuigi on läbitud vaid elukool, on just vanus see, mis teeb nad automaatselt kõiketeadjateks. "Olen mänginud bändis 40 aastat trummi ja ma tean, kuidas päästa ühiskond!" Loll ei tea, et ta on loll. Paha ei tea, et ta on paha. Me keegi ei tea, mis on tõde ja mis on õige, sest seda absoluutset asja ei ole olemas. Mind häirib, et n-ö rassismiga käib ikka ja jälle koos homofoobia, šovinism ja igasugu vandenõuteooriad.
  • Minule kui naissoost ­muusikule läheb hinge Eestis lokkav šovinism. Eesti muusikas on liiga vähe naisi. Ma pean silmas, kes päriselt on muusikud – jah, isegi lauljad on muusikud –, mitte lihtsalt ei tegele mingite ripsmetutikute ja Instagramiga.
Lastemuusikakoolid on tüdrukuid täis, aga kuhu nad hiljem kaovad? Instrumentaliste peaaegu ju polegi – ainult džässis, folgis ja klassikas. Isegi džässis võiks neid palju rohkem olla. Aga kus on nad rokis ja popis? Kitarristid, trummarid, klahvinaised, bassistid – ühe käe sõrmedel tuleb midagi ja tase pole just kiita. Miks see nii on? Kas tõesti naine on kehvem muusik või pole muusikabisnis ja võitlus hierarhias lihtsalt naismuusiku "loomuses"? Tahaks praegu kasutada väga vänget sõna.


  • Ei tohi öelda: kaitstes partei huve kaitseme vene rahva huve. Šovinistiks on ikka omaenda rahvusest suurvenestunud isik. (lk 49)
    • Borõss Oliinõk NSV Liidu kirjanike VIII kongressil Moskvas, 24.—28. juuni 1986; cit. via': Lehte Hainsalu, "Aeg kõnelda, aeg kirjutada", Vikerkaar 4/1986, lk 46–49

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel