Homofoobia

Proosa

[---] Eestis pole ikka sellist rassismi, mis on USAs. See, mis seal toimub, on kirjeldamatu. Meil on hirm ja vinguvad vanamehed, kes arvavad, et kuigi on läbitud vaid elukool, on just vanus see, mis teeb nad automaatselt kõiketeadjateks. "Olen mänginud bändis 40 aastat trummi ja ma tean, kuidas päästa ühiskond!" Loll ei tea, et ta on loll. Paha ei tea, et ta on paha. Me keegi ei tea, mis on tõde ja mis on õige, sest seda absoluutset asja ei ole olemas. Mind häirib, et n-ö rassismiga käib ikka ja jälle koos homofoobia, šovinism ja igasugu vandenõuteooriad.
- Maria Faust, intervjuu: Siim Nestor, "Maria Faust: Olen tüdinud süütundest, et äkki ma pole ikka piisavalt geniaalne", Eesti Ekspress, 08.03.2017

Kas jälitaja oli talle sappa sokutatud? Oli, ei olnud, oli? Politseiniku ega detektiivi moodi ta küll ei olnud. Pigem ärimehe, ontliku pereisa moodi: hästi riides, täissöönud, oimukohtadel juba halli, mõnevõrra kohmetu. Kas säherdused saadetaksegi sihukest tööd tegema — kõigepealt ajavad baaris sinuga juttu ja siis, säh sulle, löövad sulle käe õlale ja torkavad politseinikumärgi nina alla. Tom Ripley, te olete arreteeritud. Tom ei lasknud ust silmist.

Sealt ta tuligi. Vaatas ringi, nägi Tomi, pööras pilgu viuhti kõrvale. Võttis õlgkaabu peast, seadis ennastki baarileti äärde.

Hoidku küll, mis tal tarvis on? Pede ta kindla peale ei ole, mõtles Tom, ehkki see sõna oli piinatud ajust alles nüüd esile kerkinud. Igatahes oleks pede politseinikust etem. Pedele võiks lihtsalt öelda: "Ei, tänan," naeratada ja jalga lasta. Tom nihutas end pukil ja tegi südame kõvaks. (lk 5)

Hommikul võtsid nad kohvikus pruukosti ja lonkisid randa. Pikkade pükste all olid neil supelpüksid. Päev oli jahe, aga vette võis siiski minna. Mongibellos olid nad külmemagi ilmaga ujumas käinud. Rand oli peaaegu inimtühi — mõned omaette hoidvad paarikesed ja salk mehi, kes mängis kaldapealsel mingit mängu. Lained kaardusid üles ja murdusid liival talvise ägedusega. Nüüd märkas Tom, et meestesalk tegeles akrobaatikaga.

"Vist profid," oletas Tom. "Kõigil on ühesugune kollane niudevöö."

Tom jälgis huviga, kuidas ehitati inimpüramiidi: jalad toetati kummuvatele reitele, käed haarasid küünarvartest. Ta kuulis hõikeid: "Allez!" ja "Un — deux!"

"Vaata!" ütles Tom. "Ülemine võtab koha sisse!" Ta seisis vaikselt ja jälgis kõige väiksemat, umbes seitsmeteistkümneaastast poissi, kes upitati kolmest ülemisest mehest keskmise õlgadele. Nooruk seisis sirgelt, käed laiali, nagu plaksutajaid tänades. "Braavo!" hüüdis Tom.

Poiss naeratas Tomile, enne kui hüppas maha, nõtkelt nagu tiiger.

Tom vaatas Dickie poole. Dickie silmitses lähedal pingil istuvaid mehi.

"Kümme tuhat haldjat koos koogutamas tantsuhoos," ütles Dickie hapult Tomile.

Tom jahmus ja tundis siis samasugust kõrvetavat häbi nagu Mongibellos, kui Dickie oli öelnud: Marge arvab, et sa oled lilla. Olgu pealegi, mõtles Tom, akrobaadid on homohaldjad. Võib-olla kubiseb Cannes homodest. Ja mis siis? Tomi käed olid püksitaskus kõvasti rusikas. Ta mäletas tädi Dottie mõnitusi: Mammapoeg! Maast madalast mammapoeg. Täpselt nagu isa! Dickie seisis, käed vaheliti, ja tuiutas ookeani. Tom hoidus meelega akrobaatide poole vaatamast, ehkki nad olid palju huvitavamad kui ookean. "Ujuma tuled?" küsis Tom ja nööpis julgelt särgi lahti, ehkki vesi tundus korraga jääkülm.

"Ei tule," vastas Dickie. "Kui tahad, jää siia ja vahi akrobaate. Mina lähen tagasi." Ta keeras otsa ringi, enne kui Tom jõudis vastata.

Tom nööpis särgi tõtakalt kinni ja jälgis, kuidas Dickie läheb akrobaatidest eemale, ehkki järgmine teele viiv trepp oli peaaegu kaks korda kaugemal kui see trepp, mis jäi akrobaatide lähedale. Võtaks teda pagan! mõtles Tom. Peab ta siis kogu aeg nii ükskõikselt ja üleolevalt käituma? Nagu poleks ühtki naiselikku homo näinud. Selge pilt, mis Dickie'l viga oli! Rahunegu ometi maha! Mida tal nii väga kaotada oleks? Tom jooksis Dickie'le järele, salvavad sõnad keelel, kuid Dickie viskas tahe üle õla nii külma ja põlastava pilgu, et Tom neelas sarkasmi alla. (lk 68-69)

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007