... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata muusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik võrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
Ümbritsev äratab mehes vaid pealiskaudset huvi, sest tal on vaba juurdepääs universumile ning ta leiab eneseteostuse oma tulevikuväljavaateis. Naine seevastu on suletud abielu keskkonda: talle on tähtis muuta see vanglakuningriigiks. (Abielu, lk 305)
[Tööst Uno Loobi soojendusbändis:] Kartsin kohutavalt, et pean terve elu bossanoovasid mängima. Istusin justkui mustas augus ja taipasin, et kui niimoodi edasi lähen, ei saa ma kunagi oma ideid teostada. Teadsin, et suudan kõvasti tööd teha, ja sain aru, et siin pole selleks aega.