ProosaRedigeeri

Tõeline armastus jumalikus tarkuses toob kasinuse ja peletab põlatava ahnuse.


  • 230. Ma olen nõus, et eraisikute uhkus, auahnus ja äkilisus on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitsejate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust rõhumine või sõnakuulmatus, selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", tlk Alar Kilp, Akadeemia 3-8/2007
  • 16. Seda armulikkust, millest tehakse voorus, harrastatakse kord auahnusest, mõnikord laiskusest, sageli kartusest ja peaaegu alati kõigi kolme tõttu korraga.
    • François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938
  • Mu ema oli teinud kõik, veenmaks mind, et ma olen võimeline suurteks saavutusteks, isa jälle oli veendunud, et auahnus on kindel tee hävingu poole ja hukatuse sünonüüm, ning ei tahtnud ei minu ega ka muude surelike ligimeste püüetest elutingimuste parandamiseks kuuldagi. (lk 15)
    • Anne Brontë, "Wildfelli härrastemaja rentnik", tlk Kalevi Kvell, 2013
  • [Aramis:] "Pealegi on Bazin auahne ja tark. Ta on lugenud ajalugu, mu härrad, ja ta teab, et Sixtus V sai paavstiks, kuigi oli olnud seakarjus."


DraamaRedigeeri

  • Alceste:
Kurat võtaks! Kas on auahnus ainus kruvi,
mis suunab inimest, ta iga tööd ja huvi?
Aga voorus ja tõed, pühad, kõrged ideed -
õiglus, truudus ja au -,kuhu jäävad siis need?
Ei, minu mõõt on täis ja minule on tülgas
see metsik röövliauk ja haisev pahemülgas.
Ainult huntisid näen, ei ühtki inimest.
Ma lahkun teie seast - nii jälk on kogu mest.
  • Molière, "Misantroop", viienda vaatuse esimene stseen

LuuleRedigeeri

3
...
Üks oli Armastus - neist kõige kenam;
   Auahnus oli teine, jume kalbe
      ja väsind silmis mingi valvas sära;
ja kolmas, mulle armas seda enam,
   kui kogud laitust, neidis ebamalbe,
      mu deemon, Luule, sinu tundsin ära.

4
Nad hajusid! Mu tiivasoovgi hajus.
   Sest mis on Armastus? Kus on ta ase?
Auahnus, vaeseke, on kõigest ajus
   aeg-ajalt kerkiv palavikutase;
ja Luulegi ei kütkesta mind nii
   kui lõunaaeg, mis suigub raugelt unne,
      või õhtu, kastund mesisesse loidu;
oh tuleks aeg, mis igast tülist prii,
   nii et ma kuude muutumist ei tunne,
      ei kuule tervemõistuslikku oidu.