Auahnus

Proosa

Lahke armastus pühas halastuses peletab tühja auahnuse ja kurja haiguse.

Tõeline armastus jumalikus tarkuses toob kasinuse ja peletab põlatava ahnuse.

Mechthild Magdeburgist, "Jumaluse voogav valgus", 3. raamat, XIII, "Armastuse kuueteistkümnest liigist". Tõlkinud Kalle Kasemaa.

230. Ma olen nõus, et eraisikute uhkus, auahnus ja äkilisus on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitsejate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust rõhumine või sõnakuulmatus, selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada.
- John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", tlk Alar Kilp, Akadeemia 3-8/2007

16. Seda armulikkust, millest tehakse voorus, harrastatakse kord auahnusest, mõnikord laiskusest, sageli kartusest ja peaaegu alati kõigi kolme tõttu korraga.
- François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

"Auahnus" ja "auahne" on väljendid, millel puudub puhas filosoofiline mõte. Ahnus hävitab au. Kus on au, seal pole ahnust, ja vastupidi. Õige sõna oleks "kuulsuseahne", sest au ei ole siin midagi muud kui kuulsus, väga sagedasti koguni au vastand! Kuulsust sisaldavad ajalehed ja ora populi. Au on kõige tõelise ning hea puhas tunnustamine, ja selle kindel püsimine seal on suur asi. "Ta pälvis au" on kõigest poliitiline väljend, mis sageli on väga ebamoraalne. Muidugi tahetakse kuulsust hea meelega auks tembeldada, ning rahva puhul see ka õnnestub.
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 13/14 2005, lk 50

Mu ema oli teinud kõik, veenmaks mind, et ma olen võimeline suurteks saavutusteks, isa jälle oli veendunud, et auahnus on kindel tee hävingu poole ja hukatuse sünonüüm, ning ei tahtnud ei minu ega ka muude surelike ligimeste püüetest elutingimuste parandamiseks kuuldagi.
- Anne Brontë, "Wildfelli härrastemaja rentnik", tlk Kalevi Kvell, 2013, lk 15

[Aramis:] "Pealegi on Bazin auahne ja tark. Ta on lugenud ajalugu, mu härrad, ja ta teab, et Sixtus V sai paavstiks, kuigi oli olnud seakarjus."
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 453

Nagu iga ilus olemiselill, närbub vanaduses ka auahnus; armetu takjas edevus aga on püsik.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 51

[Hari Seldon:] Auahned mehed ei hakka ootama ja südametunnistuseta mehed ei pea enam piiri.
- Isaac Asimov, "Asum". Tlk Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 25

Alles siis, kui abielu lõpuks lagunes ja ma olin sunnitud järele vaatama, kas elus ehk peale Pentti Saarikoski veel midagi on, sai minu töö tähenduse ja minus ärkas auahnus. Pentti oli alati öelnud, et minu kõige silmapaistvam omadus on täielik ambitsiooni puudumine. Ta pidas seda ebameeldivaks omaduseks. Ühisel jõul oli meil korda läinud mind ära muserdada.
- Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 170

Draama

Alceste:

Kurat võtaks! Kas on auahnus ainus kruvi,
mis suunab inimest, ta iga tööd ja huvi?
Aga voorus ja tõed, pühad, kõrged ideed -
õiglus, truudus ja au -,kuhu jäävad siis need?
Ei, minu mõõt on täis ja minule on tülgas
see metsik röövliauk ja haisev pahemülgas.
Ainult huntisid näen, ei ühtki inimest.
Ma lahkun teie seast - nii jälk on kogu mest.

Molière, "Misantroop", viienda vaatuse esimene stseen

Luule

3
...
Üks oli Armastus - neist kõige kenam;
   Auahnus oli teine, jume kalbe
      ja väsind silmis mingi valvas sära;
ja kolmas, mulle armas seda enam,
   kui kogud laitust, neidis ebamalbe,
      mu deemon, Luule, sinu tundsin ära.

4
Nad hajusid! Mu tiivasoovgi hajus.
   Sest mis on Armastus? Kus on ta ase?
Auahnus, vaeseke, on kõigest ajus
   aeg-ajalt kerkiv palavikutase;
ja Luulegi ei kütkesta mind nii
   kui lõunaaeg, mis suigub raugelt unne,
      või õhtu, kastund mesisesse loidu;
oh tuleks aeg, mis igast tülist prii,
   nii et ma kuude muutumist ei tunne,
      ei kuule tervemõistuslikku oidu.

John Keats, "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 65