Teine sugupool

"Teine sugupool" (Le Deuxième Sexe) on Simone de Beauvoiri teos, mis on kirjutatud 1946-1948, ilmus 1949. Teos on feministliku filosoofia klassika ning seda seostatakse feminismi teise laine algusega. Eesti keeles on ilmunud lühendatud tõlge, tõlkijad Anu Tõnnov ja Mare Mauer.

Le deuxième sexe.jpg

Tsitaadid Avatud Eesti Raamatu sarja väljaandest: Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", Tallinn: Vagabund, 1997.

  • Ühele mehele ei tuleks pähegi kirjutada raamatut meeste erilisest seisundist maailmas. End määratleda soovides pean esmalt kuulutama: "Ma olen naine." Sellel tõdemusel põhinevad kõik ülejäänud väited. Mees ei hakka iial end määratlema kui teatud soo hulka kuuluvat indiviidi: et ta on mees, see on iseenesestmõistetav. (Sissejuhatus, lk 14)
  • Tihtipeale öeldakse, et naine mõtleb näärmetega. Mees unustab üleolevalt, et temagi keha sisaldab hormoone ja meessugunäärmeid. Mees tajub oma keha otseses ja normaalses suhtes maailmaga, mida ta arvab mõistvat objektiivselt, pidades samal ajal naise keha takistuseks, vanglaks, kammitsetuks kõigest sellest, mis teda eristab. (Sissejuhatus, lk 15)
  • Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
  • Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
  • Kui naine peab end ebaoluliseks, kellest ei saa kunagi olulist, siis ei tee ta ise midagi oma seisundi muutmiseks. (Sissejuhatus, lk 18)
  • Peaaegu ühelgi maal pole naise õiguslik seisund sama mis mehel ja sageli on see tunduvalt halvem. Isegi kui naise õigusi abstraktselt tunnistada, siis takistab kauaaegne harjumus ikkagi neid konkreetselt ellu rakendamast. Majanduslikult kuuluvad mehed ja naised peaaegu kahte eri klassi. (Sissejuhatus, lk 20)
  • Kui naine keelduks olemast Teine, kui ta keelduks olemast mehe kaasosaline, võtaks see naiselt kõik eelised, mida liit kõrgemasse kasti kuuluva mehega talle võib anda. (Sissejuhatus, lk 20)
  • Seadusetegijad, preestrid, filosoofid, kirjanikud ja teadlased on innukalt ametis, tõestamaks, et naise allutatud seisund on taeva tahtmine ja maa peal kasulik. (Sissejuhatus, lk 22)
  • Kuid naiste ja mustanahaliste olukorra vahel võib leida suurt sarnasust: mõlemad on tänapäeval vabanemas sama eestkoste alt ja endine valitsev kast tahab neid hoida "oma kohal", kohal, mille ta ise on neile määranud. (Sissejuhatus, lk 24)
  • Konservatiivne kodanlus näeb naise emantsipatsioonis ikka veel ohtu, mis ähvardab tema moraali ja huve. (Sissejuhatus, lk 25)
  • Rõhuja privileegiks on see, et rõhumine tagab ka kõige viletsamale nende hulgast üleolekutunde. (Sissejuhatus, lk 25)
  • ... keegi pole naise suhtes jultunum, agressiivsem ja põlastavam kui oma mehelikkuses ebakindel mees. (Sissejuhatus, lk 26)
  • Mehed on kohtunikud ja kaasosalised, kuid seda on ka naised. Kust leida inglit vahekohtunikuks? Tegelikult ei oska ingelgi kaasa rääkida, sest ta ei tea probleemi kõiki aspekte. (Sissejuhatus, lk 28)
  • Kui vaadelda mõningaid naistele pühendatud teoseid, siis näeme, et kõige sagedamini lähtutakse neis ühiskonna heaolust ja üleüldistest huvidest - tegelikult peab igaüks silmas selle ühiskonna huve, mida ta soovib säilitada ja kindlustada. (Sissejuhatus, lk 30)
  • Naise probleemiks on konflikt end olemuslikuna manifesteeriva subjekti põhinõudmiste ja olukorra vahel, mis taandab naise ebaoluliseks. (Sissejuhatus, lk 31)
  • Väljend "emane" pole halvustava tähendusega mitte seepärast, et ta ühendab naist loodusega, vaid seepärast, et ta piirab naist tema sooga. Ja kui mees suhtub sellest soost olenditesse kui põlastusväärsetesse ja vaenulikesse isegi süütute loomade puhul, siis tõenäoliselt hirmu ja vimma tõttu, mida naine temas äratab. (Bioloogilised tõigad, lk 35)
  • Naiselt laste sünnitamist nõudes segatakse vahele naise ellu palju tõsisemalt kui kodanike tegevust seadustega sätestades: ükski riik pole kunagi julgenud coitus’t kohustuslikuks muuta. Suguakti ja emadusega on seotud mitte üksnes naise aeg ja jõud, vaid ka tema põhiväärtused. (Materialistlik ajalookäsitus, lk 55)
  • Nii ei olnud patriarhaadi võit mingi juhuse ega vägivaldse revolutsiooni tulemus. Inimkonna algusaegadest peale on meeste bioloogiline eesõigus võimaldanud ainult neil end sõltumatute subjektidena maksma panna; nad pole eales loobunud sellest privileegist; nad andsid end küll osaliselt Looduse ja Naise võimusesse, kuid võitsid hiljem oma rolli tagasi; et naine oli määratud etendama Teise rolli, siis oli talle antud ka ebakindel võim: orja või iidolina pole naine eales saanud valida oma saatust. (Ajalugu, lk 69-70)
  • Kehtib kokkulepe, et mees peab kõigis tühistes asjades naisele järele andma ja tema õigusi tunnistama; selle asemel, et naist raskustega koormata nagu primitiivsetes ühiskondades, püütakse ta vabastada kõigist rasketest kohustustest ja muredest. Sellega vabastatakse naine ühtaegu ka kogu vastutusest. Loodetakse, et sel kombel ninapidi veetud ja hõlbuelust ahvatletud naised aktsepteerivad ema ja koduperenaise rolli, millega neid tahetakse siduda. Ja on tõsi, et enamik kodanlaste naisi alistub. (Ajalugu, lk 99, jutt on 19. sajandist)
  • Mehed on alati juhtinud naiste saatust; otsuseid tehes pole nad arvestanud naise huve, vaid iseenda plaane, hirme ja vajadusi. (Ajalugu, lk 120)
  • Enamik naisi alistub oma saatusele, üritamata midagi ette võtta; kes aga püüdsid seda muuta, ei taotlenud mitte sulgumist oma eripärasse ja selle maksmapanekut, vaid selle ületamist. Kui naised sekkusid maailma asjadesse, siis tegid nad seda kooskõlas meeste arvamustega ja nende perspektiividest lähtudes. (Ajalugu, lk 121)
  • Suur meesisik tõuseb massi hulgast esile ja elutingimused kannavad teda; naised asuvad ajaloo ääremail ja elutingimused on igaühele neist takistuseks, mitte aga hüppelauaks. Et maailma palet muuta, peab olema ses maailmas esmalt kindlalt ankrus; kuid ühiskonnas kindlalt juurdunud naised on ühiskonnale alistatud. Alles siis, kui naised hakkavad tundma seda maailma oma koduna, ilmuvad Rosa Luxemburg ja Marie Curie. Nad tõestavad hiilgavalt, et mitte naise alaväärtuslikkus pole talle ajaloos tähtsusetut osa määranud, vaid naise tähtsusetu ajalooline osa on tinginud nende alaväärtuslikkuse. (Ajalugu, lk 124)
  • Õigupoolest küll geeniuseks ei sünnita, vaid saadakse; naise elutingimused aga on teinud selleks saamise seniajani võimatuks. (Ajalugu, lk 125-126)
  • Kuis võiks Tuhkatriinu müüt oma võlujõudu kaotada? Veel tänapäevalgi julgustatakse tütarlast ootama rikkust ja õnne pigem "muinasjutuprintsilt" kui püüdma üksi raskes ja ebakindlas võitluses toime tulla. Eelkõige võib tütarlaps loota printsi läbi pääseda kõrgemasse ühiskonnaklassi ja sellist imet ei taga talle isegi mitte eluaegne töö. (Ajalugu, lk 130)
  • Niipea kui subjekt püüab end teostada, vajab ta enese piiritlemiseks ja eitamiseks Teist: ta küündib iseendani üksnes võõra reaalsuse kaudu. Seepärast ei paku elu kunagi täiust ja rahu, vaid on millegi puudumine ja liikumine, elu on võitlus. Inimese vastas on loodus, mida ta püüab valitseda ja endale allutada. Kuid loodus ei suuda tema soove täielikult rahuldada. Loodus toimib kas pelgalt abstraktse vastasena või võõraks jääva takistusena; ta alistub passiivselt inimese soovidele ja laseb tal endaga samastuda. Inimene valitseb loodust üksnes teda enda huvides kasutades, seega teda hävitades. Mõlemal juhul jääb inimene üksi; ta on üksi kivi puudutades ja üksi puuvilja süües. (Müüdid, lk 133)
  • Teine on olemas vaid siis, kui ta on olemas iseenda jaoks. Tõeline teine on minust lahusolev ennast identifitseeriv teadvus. (Müüdid, lk 133)
  • ... inimene saavutab tõeliselt moraalse hoiaku, kui ta loobub olemast, et võtta enda kanda oma eksistents. Selle sammuga ütleb ta lahti igasugusest omamisest, sest omamine on olemise otsimise viis. Kuid seda tõelist tarkust ei leia inimene iial, ta peab kogu aeg selle poole püüdlema, see nõuab alatist pingutust. Võimetu end teostama üksinduses, on inimene omasugustega suheldes ometi pidevalt hädaohus: elu on raske ettevõtmine ja selle õnnestumine pole kunagi tagatud. (Müüdid, lk 134)
  • Naine on kõike seda, mida mees ei ole ja mida mees tahab endale saada, naine on mehe eitus ja tema olemise mõte. (Müüdid, lk 138)
  • Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (the curse), sest siis pidi suhkur mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi oopiumi valmistamisel, sest menstruatsioon rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et majonees ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
  • Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud jalgadega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulliküüned jätavad ta kätest ilma; kõrged kontsad, korsetid, krinoliinvõrud ja kitsad seelikud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise keha kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
  • Lihalikkuses näeb kristlane vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud kiusatused. Kõik kirikuisad rõhutavad, et just naine ahvatles Aadama pattu langema. Ristiusk tunneb naise keha vastu sellist vastikust, et mõistes küll oma Jumala häbiväärsesse surma, säästab ta teda rüvetavast sünnist: Efesose kirikukogu Idas ja Lateraani kirikukogud Läänes kinnitavad, et Kristus sündis neitsist. Keskajast alates on peetud naise keha roojaseks. See vastikustunne pidurdas kaua aega ka teaduse arengut. Linné jätab oma loodusõpetuses kõrvale naise suguelundite kui "jälestusväärsete" uurimise. Puritaanlikus maailmas elab edasi viha lihaliku vastu. (Müüdid, lk 157)
  • Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
  • Muusad on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida vaikuse ja viljaka öö lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud sibüll, kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
  • Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
  • Naist võib süütult kahtlustada ja kõige väiksemagi kahtluse puhul hukka mõista nagu Genevieve de Brabant’i ja Desdemonat. Naise süüd pole vaja tõestada, tema peab tõestama oma süütust. Seepärast võib ka armukadedus olla küllastamatu. (Müüdid, lk 174)
  • Üks naistel lasuvaist needusist ongi see, et lapsepõlves jäetakse nad naiste kätesse. Poissi kasvatab samuti esialgu ema, kuid too austab poisi viriilsust ning poeg pääseb ta käest ruttu. Tütre aga kavatseb ema naisteilmaga liita. (Kujunemine, lk 197)
  • Kohustustega ülekoormatud lapsest võib liiga vara saada rõõmutu eluga nuheldud ori. (Kujunemine, lk 201)
  • Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla matroon, sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
  • Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. Katoliiklus avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju. (Kujunemine, lk 206)
  • Lugulauludes ja muinasjuttudes näeme noormeest seiklushimuliselt naise otsinguile siirdumas; ta tapleb draakonitega, alistab hiiglasi, piiga on suletud torni, lossi, aeda, koopasse, kalju külge aheldatud, vangistatud, uinutatud: ta ootab. Ühel päeval saabub mu prints... Some day he’ll come along, the man I love... šlaagridki toidavad tema kannatlikkust ja unelmaid. Naise esimene mure on võita mehe süda; seda ihkavad kõige südimad ja seiklushimulisemadki kangelannad; ning enamasti ei nõuta neilt peale ilu ainsatki voorust. (Kujunemine, lk 208)
  • Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada sõprust või flirti, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
  • ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata muusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik võrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
  • Ürgajast kuni meie päevini on vahekorda alati käsitletud naise "teenistusena", mille eest meesterahvas teda kinkide või ülalpidamisega tänab; kuid teenimine tähendab isandale andumist; selles suhtes ei ole midagi vastastikust. Nii abielu kui prostituutide olemasolu on selle kinnituseks: naine annab end, mees maksab ja võtab teda. Miski ei takista isast peremehetsemast, alamaid olendeid võtmast: armusuhet teenijapiigaga on alati sallitud, autojuhile või aednikule andunud keskklassi naine aga langeb oma seisuses. Kui mees on naisega maganud, ütleb ta, et on teda "omanud", "saanud". Niisiis on armuakt armastavale mehele vallutus ja võit. (Kujunemine, lk 259)
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise parasiidi ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
  • Tegelikult on iga inimolu transtsendents ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et tulevikku tungida, peab kaasama mineviku ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
  • Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut liiki, tagab päevade ühtlase rütmi ja püsivuse kodus, mille uksed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
  • ... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja nauding ühiskonna huvidele, töölise ja kodanikuna universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne pulmi ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda lunastusele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
  • Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
  • ... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
  • Tegelikult ei tohiks füüsilist armastust käsitleda ei absoluutse sihi ega pelga vahendina: ta ei suuda end ise õigustada ega ka väljapoolt õigustust leida. See tähendab, et füüsiline armastus peaks mängima igas inimelus episoodilist ja iseseisvat rolli. Eelkõige peaks see olema vaba. (Abielu, lk 303)
  • Õnne ideaal on alati materialiseerunud majas, talus või kindluses, see kehastab kestvust ja eraldatust. (Abielu, lk 304)
  • Ümbritsev äratab mehes vaid pealiskaudset huvi, sest tal on vaba juurdepääs universumile ning ta leiab eneseteostuse oma tulevikuväljavaateis. Naine seevastu on suletud abielu keskkonda: talle on tähtis muuta see vangla kuningriigiks. (Abielu, lk 305)
  • Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud. (Abielu, lk 307)
  • Pesta, triikida, pühkida, kapialustele tolmurullidele jälile jõuda - see surma peatamine on ühtlasi elu eitus, sest ainsa liigutusega aeg nii loob kui hävitab; perenaist puudutab vaid aja negatiivne aspekt. (Abielu, lk 308)
  • Söögitegemine on enamat kui tungimine substantside saladustesse ja nende avaldamine. See on ümberkujundamine ja taasloomine. (Abielu, lk 311)
  • Ümmardajast naise saatuse teeb tänamatuks tööjaotus, mis ta tervenisti üldisusse ja ebaolulisusse on määranud; eluase ja toidupoolis on küll eluks tarvilikud, ent ei anna elule mõtet: perenaise vahetud sihid on pelgad vahendid, mitte tõelised eesmärgid. (Abielu, lk 312)
  • Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
  • Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks sine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti türanniks, mis naise omakorda vastuhakule ja teesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu tragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
  • See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist. Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega. (Abielu, lk 333)
  • Nii nagu mees tahab, et naine oleks voodis ühtaegu kuum ja külm, nõuab ta ka, et naine täielikult anduks, muutumata seejuures koormavaks, naine peab mehe maa peale fikseerima ja vabaks jätma, tagama päevade üksluise kordumise ning mitte igavaks muutuma, olema pidevalt kohal ja mitte kunagi segama; mees tahab, et naine oleks tervenisti tema päralt, kuid ei taha ise naisele kuuluda, soovib elada paaris ja ometi üksi. (Abielu, lk 338)
  • Abielu ebaõnnestumises ei ole süüdi indiviidid: süüdi on - vastupidi sellele, mida väidavad Bonald, Comte ja Tolstoi - loomult väärastunud institutsioon ise. Kuulutada, et mees ja naine, kes pole teineteist valinudki, peavad kogu elu jooksul korraga igal moel teineteist rahuldama, on jabur ja sigitab vältimatult silmakirjalikkust, valet, vaenu ja õnnetust. (Abielu, lk 339-340)
  • Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb embrüo õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
  • ... embrüonaalsesse ellu kõige aupaklikumalt suhtuvad mehed on ka kõige varmamad täiskasvanuid sõjasurma saatma. (Ema, lk 346)
  • Mees teeb vea, vastutama peab aga naine; mees toob kuuldavale kõigest paluvaid, ähvardavaid, mõistlikke või ägedaid sõnu - need ununevad tal ruttu; naine peab ta sõnade tähendust kogema valus ja veres. Vahel ei ütlegi mees midagi, vaid lahkub, ent tema vaikimine ja põgenemine on veelgi ilmsem isaste kehtestatud moraaliseadustiku eiramine. Nõndanimetatud naiste "amoraalsuses", misogüünide lemmikteemas ei ole midagi üllatavat; kuidas saaksidki naised hoiduda umbusaldamast neid arrogantseid põhimõtteid, mida mehed avalikult kuulutavad ja vargsi maha salgavad? (Ema, lk 353)
  • Nagu öeldud, on abielul lasuv needus see, et pahatihti ühinevad indiviidid oma nõrkuses, mitte tugevuses, teisisõnu, selle asemel et anda, tahab kumbki teiselt midagi saada. Veelgi eksitavam on lootus saada lapselt täiust, soojust ja väärtust, mida ise pole osatud luua; laps toob rõõmu vaid naisele, kes on suuteline isetult teisele head soovima ja omakasu taga ajamata otsib võimalusi ületada oma eksistentsi piirid. (Ema, lk 383)
  • On kuritegelik paradoks keelata naisele igasugune osalus avalikus elus, sulgeda tee mehelike ametite juurde, kuulutada ta võimetuks kõigis valdkondades ning usaldada talle siis delikaatseim ja tõsiseim kõigist üritustest, inimolendi kasvatamine. (Ema, lk 385)
  • Laps ei päästa ema immanentsusest, ema kasvatab tema keha, toidab ja katab last: iial ei suuda ta aga enamat kui luua olukord, millest välja pürgimine on lapse vabadus. (Ema, lk 386)
  • Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)
  • Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388-389)
  • Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)
  • Umbes viiekümneaastaselt on naine oma parimas jõus ja tal on rikkalikult kogemusi. Selles eas pääseb mees oma elus haripunkti, ta tõuseb kõige tähtsamatele ametikohtadele, kuid naine saadetakse pensionile. Talle on õpetatud üksnes eneseohverdamist, kuid seda ei vaja talt enam keegi. Ta tunneb end kasutuna, ta ei leia oma elule õigustust ja elada jäänud pikkadele tühjadele aastatele vaadates ohkab ta: "Keegi ei vaja mind enam!" (Küpsest east vanaduseni, lk 400)
  • Pole midagi haruldasemat kui ema, kes austab oma last inimolendina ja tunnistab ka tema vabadust ebaõnnestuda ning kannab koos temaga riske, mida kätkevad kõik ettevõtmised. Palju enam kohtab liialt ülistatud spartalanna tüüpi ema, kes mõistab kergekäeliselt oma järglase kas aujärjele või surma. (Küpsest east vanaduseni, lk 401)
  • Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)
  • Kui naine kuulub eesõigustatud kõrgklassi, kellele on valitsevast korrast kasu, siis nõuab ta, et miski seda ei kõigutaks, ja on oma nõudmises leppimatu. (Naise olukord ja loomus, lk 418)
  • Naised taluvad füüsilist valu palju paremini kui mehed; naised on võimelised üles näitama kindlameelsust ja julgust, kui olukord seda nõuab. Naisel puudub meeste agressiivne hulljulgus, paljud neist paistavad silma rahuliku ja visa passiivse vastupanuga. Naised panevad kriisidele, viletsusele ja õnnetustele paremini vastu kui nende mehed; nad saavad aru, et teatud asjad võtavad aega ja mingist kiirustamisest pole abi, nad ei loe oma tunde. Kui nad mingil alal tegutsema hakkavad, saavutavad nad vahel oma rahuliku sihikindlusega lausa hiilgavaid tulemusi. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
  • Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)
  • Pankuril, töösturil ja ka kindralil tuleb kannatada väsimust ja tunda muret, nad lähevad riski peale välja. Nad omandavad oma eesõigused ebaõiglaselt, kuid nad viivad vähemalt ka oma naha turule. Kuid nende naised ei maksa oma eesõiguste eest mitte millegagi ja seepärast nad nii pimedalt usuvadki oma võõrandamatutesse õigustesse. Nende tühine upsakus, täielik saamatus ja põikpäine rumalus teevad neist kõige kasutumad olendid, kõige suuremad nullid, keda inimkond eales on sigitanud. (Naise olukord ja loomus, lk 441)
  • Kui naine on oma teenistusega rahul, jääb ta õigusteta inimeseks - tal on kehv korter ja ta käib halvasti riides, ka lõbustused ja armastus on talle keelatud. Vooruslikud inimesed jutlustavad talle asketismi; tegelikult on ta toitumisrežiim sageli sama range kui karmeliidil, ainult et igaüks ei saa Jumalat endale armsamaks võtta: naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla. Nii muutub naine abivajajaks: sellega tööandja küüniliselt arvestabki talle näljapalka makstes. (Tee vabanemisele, lk 444)
  • Mehel on vaevalt põhjust muretseda riiete pärast, need on mugavad, sobivad aktiivseks eluks, pole mingit vajadust, et nad oleksid elegantsed; neil on vaevalt midagi ühist tema isikuga. Pealegi ei oota keegi, et ta ise neid hooldaks - küll keegi priitahtlik või palgatud naine vabastab ta sellest murest. Seevastu naine teab, et teda vaadates ei tehta vahet tema ja ta välimuse vahel: tema üle otsustatakse, teda austatakse ja ihaldatakse tema riietuse järgi. (Tee vabanemisele, lk 447)
  • ... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
  • On palju naisi, kes on veelgi iseäralikumad ja ekstsentrilisemad kui mehed ja kes ei hooli meeste ettekirjutustest. Elus, keskustelus ja kirjavahetuses ilmutavad nad hämmastavat geniaalsust. Kuid üritades kirjutada tunnevad nad end meeste kultuurimaailmas maha surutuna - nad on suutelised vaid midagi pomisema. Ja teisalt naine, kes valib targutamise ja väljendab end meeste kombel, püüab lämmatada oma ainulaadsust, mida ta umbusaldab; nagu mõni üliõpilane, muutub ta kergesti usinaks pedandiks, ta matkib mehelikku karmust ja jõudu. Temast võib saada suurepärane teoreetik, ta võib omandada vaieldamatult andeka inimese kuulsuse, kuid ta on sundinud end loobuma kõigest sellest, mis temas oli "erilist". (Tee vabanemisele, lk 473)
  • Ükski naine ei ole kirjutanud "Protsessi", "Moby Dicki", "Ulysses’t" või "Seitset tarkusesammast". Naised ei eita inimolu, sest alles nüüd saavad nad seda täies ulatuses tunda. Sellega on seletatav, miks nende teostes puuduvad üldiselt metafüüsilised resonantsid ja must huumor; nad ei pane maailma sulgudesse, nad ei esita talle küsimusi ega kuuluta ta vastuolusid - nad võtavad teda tõsiselt. (Tee vabanemisele, lk 477)
  • Alles siis, kui igal inimolendil on võimalik asetada oma enesetunnetus väljapoole soolisi erinevusi ja tõsta oma vaba eksistents au sisse, võiks naine mõista oma ajalugu, probleeme, kahtlusi ja lootusi ühe osana inimkonna omadest; ja alles siis suudaks naine oma elus ja loomingus tõmmatakate kogu reaalsuselt, mitte ainult enda isikult. Niikaua kui naine peab võitlema selle eest, et saada inimeseks, ei ole ta võimeline looma. (Tee vabanemisele, lk 480)
  • Pole kindel, kas naiste "mõttemaailm" erineb meeste omast, sest naine saab vabaks, tunnistades meeste mõttemaailma; et teada saada, mil määral naine jääb iseendaks ja mil määral säilitab tähtsuse tema eripära, peame riskima julgete oletustega. On siiski kindel, et naise võimed on seniajani maha surutud ja need on läinud inimkonnale kaotsi ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides anda talle lõpuks kõik tema võimalused. (Tee vabanemisele, lk 481-482)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel