Tegelikult on iga inimolu transtsendents ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et tulevikku tungida, peab kaasama mineviku ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja nauding ühiskonna huvidele, töölise ja kodanikuna universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne pulmi ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda lunastusele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
Elu ringluses osalemise ja meie surma tunnistamine võimalusena muuks eluks võib heidutada inimlikku ahnust ja tänamatust, mis püüdleb igavese nooruse poole transtsendentsi, privileegide ja tehnoloogilise isandlikkuse kaudu. Üksikisiku tasandil kinnitab surm mööduvust, kuid ökoloogilise kogukonna tasandil võib see kinnitada kestvat, vastupidavat tsüklit või protsessi.
Val Plumwood, "Tasteless: Towards a Food-Based Approach to Death", Environmental Values, Vol. 17, No. 3 (August 2008), lk 329
