Hullumeelsus

(Ümber suunatud leheküljelt Hullus)

Hullumeelsuseks (ka hulluseks) nimetatakse inimese mitmesuguseid meeleseisundeid, mille puhul tema mõtlemist ja käitumist peetakse tugevalt ebanormaalseks ehk sotsiaalsetele normidele mittevastavaks. Näiteks võib hulluks pidada inimest, kes koostab oma vabast ajast Vikitsitaatide projekti.

Clara Filleul, "Luxembourgi hullumeelne" (1842)
Ángela Icaza e Iturbe(1819-?), "Hullumeelse portree" (19. saj teine pool)


Proosa

muuda
  • Kui õe manitsused osutusid asjatuks, pidasid eestkostjad vajalikuks sekkuda ja kartes, et mehe mõistus hakkab segi minema, otsustasid, et on viimane aeg võtta uuesti enda kätte Aubrey vanemate määratud hooldeõigus.
Nad üritasid hoida teda eemal hädadest ja kannatustest, millega ta oma hulkurielus kokku puutus, varjasid teda inimeste eest, et need ei näeks neid märke, mis viitasid nõdrameelsusele, ja palkasid arsti, kes asus elama nende majja ja kandis noormehe eest katkematut hoolt. Too aga ei paistnud kõike seda märkavatki, nii hõivatud olid tema mõtted ühe kohutava olevuse poolt. Tema mõistus läks lõpuks nii segi, et teda tuli hoida tema toas kinni. Seal lebas ta päevade kaupa ega tõusnud voodilt. Ta muutus kõhnaks ja tema silmad omandasid klaasistunud läike. Ainuke märk emotsioonidest ja seostest muu maailmaga ilmutas end siis, kui teda külastas õde. Siis ta mõnikord võpatas, haaras neiul kätest ja anus pilgul, mis neiule sügava mulje jättis, et too ei puudutaks seda meest. "Oh, ära puuduta teda. Kui su armastus minu vastu midagi tähendab, siis hoidu tema lähedusest!" Kui aga noor naine küsis, keda ta silmas peab, sai ta vastuseks ainult hüüatused: "See on nii! See on nii!" ja mees langes taas sellisesse olekusse, kust isegi tema õde teda äratada ei suutnud.
  • Lubaduse andmisest oli möödunud aasta ja kätte oli jõudnud tähtaja viimane päev, kui üks tema eestkostjatest astus tuppa ja hakkas rääkima arstiga Aubrey kurvameelsusest, kui jutu sees mainiti ka seda, et tema õde abiellub järgmisel päeval. Selle peale muutus Aubrey kohe tähelepanelikuks ja küsis, kellega. Juuresolijad tundsid rõõmu tunnismärgist, et mehe mõistus, mida nad olid kartnud igavesti surnud olevat, hakkab tagasi tulema, ja nad nimetasid Marsdeni krahvi nime. Arvates, et jutt käib noorest krahvist, keda ta oli seltskonnas näinud, näis Aubrey tundvat heameelt ja üllatas teisi veelgi sooviga osaleda laulatusel ja näha oma õde. Nad ei vastanud talle, kuid mõne minuti pärast tuli õde venna juurde. Mees näis olevat taas võimeline tunneteks ja rõõmustama tüdruku armsa naeratuse üle, sest ta surus tüdruku rinnale ja suudles tolle palgeid, millel voolasid rõõmupisarad venna tervenemise ja tunnetele vastamise pärast. Aubrey hakkas kirglikult kõnelema ja soovis tüdrukule õnne, et too abiellub nii kõrgest soost ja igati korraliku isikuga, kui ta märkas korraga õe kaelal medaljoni ja milline oli tema üllatus, kui ta selle avas ja vaatas otsa koletisele, kes oli tema elu juba nii kaua mõjutanud. Ta haaras vihahoos selle näopildi ja trampis jalge alla. Kui õde küsis, miks purustas ta niimoodi tema tulevase abikaasa pildi, vaatas ta neiule otsa, otsekui ei mõistaks ta teda. Siis haaras ta õe käed enda pihkudesse, vaatas neiut hullumeelsel pilgul ja vannutas teda, et ta ei abielluks eales selle koletisega, sest see… aga ta ei suutnud seda välja öelda.
  • Lord Ruthven oli astunud peale salongiõhtut nende poolt läbi, kuid teda polnud vastu võetud. Kui ta kuulis Aubrey halvast tervisest, taipas ta kohe, et selle põhjuseks oli tema, ent kui ta sai teada, et noormeest peetakse hullumeelseks, suutis ta vaevu varjata heameelt ja rõõmujoovastust nende eest, kes talle juhtunust teatasid.


  • Inimese hullumeelsus on seega taevane tarkus; surelikust arust vabanenud inimene saavutab lõpuks taevase mõtlemisviisi, mis ajaliku mõistuse jaoks on absurdne ning jampslik. Ja siis on ta oma õnneks või õnnetuseks muutunud järeleandmatuks ja ükskõikseks nagu tema jumal.


  • Hulluga vaieldes jääte tõenäoliselt jänni, sest tema vaim töötab tihti kiiremini, kuna seda ei pidurda argumentidesse süvenemine. Teda ei koorma huumorimeel, ligimesearmastus ega kogemuse armutu veenvus. Ta on teist loogilisem, sest tema tundeilm on vaesem. Tõepoolest, hullumeelsuse tuntud määratlus on selles mõttes eksitav. Hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse.


  • "Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa Marssi võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem Maa peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, maapind, õhk, kanalid, päriselanikud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu kell käitub naljakalt. Isegi aeg on siin üleval hull. Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu keha on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna."


  • "Olge nendes teistes osakondades ettevaatlik, isa," hoiatas Yossarian. "Seal hoitakse vaimuhaigeid. Need on hullumeelseid täis."
"Mind ei ole vaja isaks kutsuda," selgitas kaplan. "Ma olen anabaptist."
"Ma räägin neist teistest osakondadest surmtõsiselt," lasi Yossarian süngelt edasi. "Sõjaväepolitsei teid ei kaitse, sest nema on veel kõige hullemad. Ma tuleksin teiega ise kaasa, aga ma kardan hirmsasti: hullumeelsus on nakkav. See on kogu haigla ainuke tervemõistlik osakond. Kõik peale meie on hullud. See on muideks ilmselt kogu maailma ainuke tervemõistuslik osakond."


  • Kas kedagi hullumeelseks nimetada, see sõltub vaatenurgast, ütles Igor alati, ja isegi kui see vaatenurk on näiteks inimese enda aluspükste all, mille ta on endale pähe tõmmanud, võib kõik suurepärane paista.


  • Ära mine tihti peast segi. See on aja raiskamine. (lk 2205)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses.


Draama

muuda
  • Suur lust on olla hull, kuid seda lusti tunneb ainult hull.

Vanasõnad

muuda
  • Anna ohjad hullu kätte, hobu läheb hoopis hulluks.
  • Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
  • Ei hullu külvata ega künta, hull sigineb enesest.
  • Hull kiidab orja tööd, laisk kiidab lapse tööd.
  • Hullu karjase kannikas süüakse ikka ära.
  • Hullu last ei paluta pulma.
  • Hullul peal (joodikul) on palju vaeva.
  • Hullul sõnad huulte peal, targal hammaste taga.
  • Häda hull, ei mees.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel