Kopsud

(Ümber suunatud leheküljelt Kops)

LuuleRedigeeri

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.


Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.


Äitsnep loidap; mõte roidap
keset nuuri pedäjit;
mõtsa lõhna kopsu kõhna
engät, luhte mesitsit.

ProosaRedigeeri

  • Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse. (lk 271)


  • Mu vanemad suitsetasid, kui laps olin. Õhtul köögis päevaseid tööasju arutades oli neil kombeks suitsud süüdata. Hiljem suitsetasid nad ka laualt nõusid koristades, mõnikord värske õhu tarvis akent avades. Nad ei suitsetanud palju, pigem harjumusest ning põikpäisusest. Nad suitsetasid edasi ka pärast seda, kui uuringud selle harjumuse halva mõju tõestasid.
See ajas nii minu kui Craigi täiesti hulluks. Köhisin kõva häälega demonstratiivselt iga kord, kui nad sigaretid läitsid. Saboteerisime ka vanemate varusid. Väikestena võtsime näiteks riiulilt terve uue paki Newporti sigarette ja murdsime nad siis kraanikausi kohal ükshaaval pooleks. Mõnikord kastsime suitsuotsad tšillikastmesse ja pistsime nad seejärel pakki tagasi. Pidasime vanematele loenguid kopsuvähist, selgitades neid õudusi, mida kooli tervisekursuse videotes näidati - pildid suitsetaja kopsudest, mis olid mustad ja söestunud, surma ootamas, surma nende rinnus. Kontrastiks näidati loomulikult mittesuitsetajate ilusaid terveid suitsust puutumata erkroosasid kopsusid. Põhimõte oli piisavalt lihtne, et nende käitumist maapõhja siunata: hea/halb. Terve/haige. Kõik valivad oma tuleviku ise. Täpselt nii nagu nad ise meid õpetanud olid. Ning siiski läks aastaid, enne kui nad suitsetamise lõpuks maha jätsid. (lk 109-110)