Proosa

muuda
  • Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
  • Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
  • Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
  • Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)



  • Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.
Aga, ettevaatust... ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduv looming versus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.