Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. Neitsi Maarjas ja Beatrices elavad edasi Eeva ja Kirke. (Müüdid, lk 171)
Mulle tundub, et Eesti uuem ajalugu ongi suuresti kujunenud antagonistlike liidrite dünaamikas, olgu nendeks Jakobson ja Hurt, Päts ja Tõnisson või – kui on sobilik võrrelda – Savisaar ja Laar. Meenutamist ja uurimist vajavad nad kõik, ent mitte tingimata monumentaalses vormis.
Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.
Aga, ettevaatust... ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduv loomingversus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.
