Sümbol

Sümbol (vanakreeka sõnast σύμβολον, 'märk, tunnus') ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel.

Vabamüürlaste sümbolid (1895).

Proosa

• Müüt ei ole algselt ei sümbolistlik ega metafoorne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise loogika. /---/ Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", Grenader, 2008, lk 18

• Võtame näiteks svastika, viisnurga või – vabandage väljendust – kaabu ning mõtleme, mida see praegu meie ühiskonnas sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma sügismantli juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi.
  • Marju Kõivupuu, "Me ei saa ajalugu tsenseerida", ERR, 13.06.2020

• Kujund on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist märki, sõna, sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
  • Hando Runnel, "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29

• Lehtede langemine on inimeste elu sümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie mõtete, unistuste, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
  • Marina Tsvetajeva, Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Sinisukk, 2007, lk 71

• Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]

"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."

"See näib paganlik."

"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente." (lk 74-75)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974

• Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
• Niisiis ei ole mustus kunagi ainukordne, isoleeritud sündmus. Seal, kus on mustust, on süsteem. Mustus on mateeria süstemaatilise korrastamise ja klassifitseerimise kõrvalsaadus, kuivõrd korrastamises sisaldub kohatute elementide kõrvaleheitmine. Niisugune arusaam mustusest viib meid otsemal teed sümboolse valda ja tõotab seost selgemalt sümboolsete puhtusesüsteemidega. (lk 90)
• Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
• Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)
• Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)
• Rituaalid mängivad läbi ühiskondlike suhete vormi ning, andes neile suhetele nähtava väljenduse, võimaldavad inimestel oma ühiskonda tundma õppida. Füüsilise keha sümboolse meediumi kaudu mõjutavad rituaalid poliitilist keha. (lk 229)
• Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

• Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?

Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

• Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

• Tank oli lihtsalt tee peal linnamööbel. Minagi olen kõrgete kontsadega kingadega 20 aastat tagasi tanki otsa roninud. Sinna kahuritorude külge seoti roosasid-helesiniseid linte, vahel sinimustvalgeid, siis pidi ehk sündima Eesti kodanik. Tankikahur ju meenutas fallost. Ehk tank nagu ei olnudki enam kuidagi sõja sümbol, vaid see oli kuidagi elu osa. Sõja sümboliks sai ta pärast Ukraina sõja algust.

Aga tühja sellest tankist, tank on läinud ja ta on täiega unustatud. Võib-olla mõnes köögis, viinaklaasi juures, reede õhtul, tuletatakse teda hea sõnaga meelde, aga põhiküsimus on tegelikult selles, kuidas me läheme edasi. Ja edasi minna saab ainult uute sümbolite ja uute traditsioonidega uuel viisil.

• Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023