Suveniir

ProosaRedigeeri

  • Kui Ernst Haeckel 1882. aastal Lankas ringi reisis, kohtus ta Tseiloni loomariigi esindajatega kõigepealt Colombo kesklinnas. Tol ajal oli Fordi lühikestel tänavatel poode, kus müüdi papagoisid, viljatuvisid, roomajaid, hirvi, ja ahve, niisama arvukalt nagu tänapäeval suveniirikioskeid. Eraviisiline loomadega kauplemine on nüüd kadunud. Zoopargid tellivad endile loomi kodu- ja välismaal asuvate nimekate firmade kaudu. Ja ka tänapäeva turistile, kes isegi oma lühikese puhkeaja "elamusi" kolmandal kontinendil laseb korraldada äriosaval mänedžeril, on elus loom suveniirina liiga tülikaks koormaks.
Loomadele on see ainult õnneks, sest linnud, roomajad ja ahvid, kelle ostjatel oii õnnestunud saada veterinaartõend, väljaveoluba ning leida ka transpordivõimalus, surevad sageli juba reisi ajal. Kui neil õnnestub aga lõpuks siiski sihtkohta jõuda, siis kannatavad nad oma uue. Omaniku ebaõige hoolduse all, kuna too ainult harva on tõeline loomaarmastaja. Eksootilise külalisega on ta enesele vaid elusa trofee majja toonud, ja kui kõik sõbrad ja tuttavad on iseäralikku olendit küllalt imetlenud, kaob ta kujutletud loomaarmastus. (lk 9)
  • Mulle meeldivad suveniiripoed. Täiusliku mitmekesisusega pakuvad nad Lõvisaarel viibimist tõendavaid veidraid esemeid: näiteks maske — hirmuäratavaid deemoninägusid pungis silmade ja võimsate kiskjahammastega, mille vahelt veripunase ja lõdvana ripub alla lai keel. Kobrad teevad lõustad veelgi võikamaks. Nad ronivad välja ninast ja kõrvust ning liibuvad pealaele, ajades kaelaroided harali. Niisugused suveniirid ei jäta kojujäänutele juba oma mõju avaldamata. Ka pole ostjatel nendega muret, sest kojutoimetamise võtab kauplus enda peale. Maskid on dekoratiivsed, nende õudus jääb kunsti piiridesse. Ornamendid seostavad vorme. Kui sünged, kirevad ja kriiskavad maskid meile ka ei näi, pole nad siiski moodsa suveniiritööstuse uudisasjakesed. Nende eeskujud, Tseiloni kuraditantsijate maskid, mis on välja mõeldud ja kujundatud aastasadade eest, erinevad nendest üksnes oma kõrge vanuse poolest. (lk 9-10)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973