Trofee

Proosa

• D'Artagnan vaatas toas ringi.

Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeed, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku, ja neljal suurel maalil olid täies relvastuses kujutatud Lorraine'i kardinal, kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux' kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad olid kaetud damastiga, vaibad pärinesid Alençonist ja voodi näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.

"Te silmitsete minu koobast?" küsis Aramis. "Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka."

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 91

• Vimesil polnud midagi jahipidamise vastu, kuigi võib-olla ainult sellepärast, et Ankh-Morporkil oli harva pakkuda paremat saaki kui suured rotid, kes kaipealsel elasid. Uue saatkonna seintele vaadates avanes aga selline pilt, et isegi kõige innukam jahimees oleks taganenud ja hüüdnud: "No kuulge, võtke aru pähe..."

Maja eelmine elanik oli olnud suur looma-ja linnujahi- ning kalapüügihuviline, ja kuna ta oli viimse kui seina vastavate trofeedega katnud, siis oleks võinud arvata, et ta tegeles kõigi kolmega üheaegselt.

Sajad klaassilmad, mis paistsid tohutus kaminas põleva tule valguses ebasündsalt elusad, vahtisid Vimesi. (lk 157)

• Vimes osutas peadele, mis katsid kõiki seinu.

"Ma tahan, et need nii kiiresti kui võimalik alla võetaks. Ma ju ikka tohin need alla võtta, eks ole, härra Skimmer?"

"Teie olete suursaadik, härra hertsog. Khe-khem."

"Noh, need peavad kaduma. Viimane kui üks."

Igori näost käis üle kamprimaiguliste ilmete laine. "lshegi mõõkkala?"

"lsegi mõõkkala," vastas Vimes kindlalt.

"Ja lumeleopard?"

"Need mõlemad, jah."

"Aga troll?"

"Troll veel eriti. Hoolitse selle eest."

Võiks öelda, et Igor nägi välja, nagu oleks maailm talle kaela varisenud, kui poleks tõsiasja, et ta juba enne sedamoodi välja nägi. (lk 159-160)

• Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, 2006

• Seejärel ta tõusis ja läks läbi salongi söögituppa. Sein oli kaetud männipuiduga. Mitu väikest lauda oli kokku lükatud, et moodustada üht suurt, ja seda kattis punase-valgeruuduline kangas, mida kaunistasid veinipudelitesse pandud küünlad. Üht seina ehtis isahirve pea, ja Hamish avastas üllatusega, et see ei ole päris. Ta ei teadnud, et niisuguseid asju olemaski on. Ilmselt ei kiitnud Jane heaks päris loomade kehaosade kasutamist, sellest siis võltspea ja sünteetilised nahad salongipõrandal.
  • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 45