LuuleRedigeeri

Naised kangast seadvad
kambris akna all,
mõttes jään ma seisma
nende ligidal.

Minu mõttekangas
ilma ääreta,
minu mõttekangas
ilma otsata.
/---/
Minu mõttekangas
katki kärisend,
tuhat korda temas
süda värisend.

  • Juhan Liiv, "Kangas" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 59

ProosaRedigeeri

  • Aga mis olekski elu ilma unistusteta? Nagu hall kare kangas, kuhu ühtegi säravamat lõimelõnga, mustrit kujundavat värvilaiku sisse poleks kootud.
Isa arvas, et inimesed, kes oskavad unistada, ilmestavad oma elu. Maamehena võrdles ta neid aiapidajatega, kes kapsamaa hooldamise kõrval ka roose kasvatavad. (lk 61)
  • Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: Olivia Saar, "Humalapuu", 2005