Vikitsitaadid

Marju Himma

Eesti ajakirjandusuurija ja ajakirjanik

Marju Himma (ka Marju Himma-Kadakas; sündinud 14. juunil 1985) on Eesti ajakirjanik ja ajakirjandusuurija.

Artiklid

muuda
  • Mu kõrva kraabib iga kord, kui tuuakse võrdlus, et ülikooli lektor saab madalamat palka kui õpetaja koolis. Aga miks ei või õpetaja koolis saada väärikat, vahel õppejõust kõrgematki palka?
  • Üldhariduskoolide õpetajate, näiteks klassi- või aineõpetajate töökoormus on vahel kordades suurem kui ülikooli õppejõu oma. Lisaks on õppejõul üldjuhul üsna vaba voli oma ainekursuste mahu metoodilisel kujundamisel ja õppekoormuse suunamisel, mida näiteks klassiõpetajal, bioloogia, matemaatika või eesti keele õpetajal kindlasti pole.
Päris ausalt, seda "õpetaja teenib rohkem kui õppejõud" võrdlust ei ole vaja. Pigem võiks välja tuua, mis meil rahvana jääb saamata, kui kõrghariduses õpetavad madalapalgalised ja vähemotiveeritud inimesed.
  • Pigem olen õppemaksu vastu seepärast, et tasuta ja tasuliste õppijate vahel tekkis selge suhtumise vahe. Ikka kippus olema neid, kes arvasid, et nemad peavad õppetasu tõttu saama kergemini läbi või et õppejõud peab neile kuidagi erilisemat "teenust osutama". Ei meeldinud see mulle õppijana ega ka hiljem õppejõuna.
  • Ülikool peaks olema koht, kus saab õppida võimalikult paljut, mis su silmaringi avardab nii oma eriala lõikes kui ka teistelt erialadelt. See on see, mida interdistsiplinaarsuse egiidi all taga aetakse.
  • Kuna instituudid jälgivad väga täpselt, milliste tudengite õpetamise eest nad raha saavad, siis on järjest vähem võimalusi võtta teistelt erialadelt kursusi või kõrvaleriala. Veelgi enam, õppekavade sees on valikuid oluliselt vähemaks jäänud nii mitmeski ülikoolis. Tõhus on ju õpetada kitsast hulka aineid ning survestada õppijaid neid kursusi kibekiirelt läbima.
  • Kuna töötaja jaoks ei ole otseselt vahet, milliselt finantsallikalt tema palk parasjagu tuleb, siis tekib olukord, et väärika palga kokkusaamiseks tuleb see teadusrahastuse potist, sest ülikool on ühendatud anumate süsteem.
Seega tähendab kõrghariduse alarahastatus ka seda, et õppetööd tehakse teaduse vahenditest, mille tulemusel kannatab ka teadus. Lisaefektina tekivad olukorrad, kus võimekad inimesed valivad pigem teaduse tegemise, kuna selles anumas on rohkem raha, ning õppetöö jääb neile, kel teadusprojekti pole või napib võimeid teadust teha. Lõpptulemusena kannatavad ikkagi üliõpilane ja ühiskond.
  • Eestis ei ole riiklikud, vaid avaõiguslikud ülikoolid. See tähendab, et riik ja ülikool lepivad kokku, kui palju, mida ja millistelt ülikoolidelt kõrghariduses osta. Kui hinnas üksmeelele ei jõuta, siis kokkulepet ei sünni. Selle kokkuleppe nimi on haldusleping ning praeguseks ongi jõutud olukorda, kus ülikoolid ütlevad, et hea riik, selle raha eest sellist kõrgharidust ei saa ja meie nendel tingimustel pole valmis kokku leppima.
  • Odavatel või suisa tasuta asjadel on oma kvaliteet ning kui ei maksa üldse või ei maksa piisavalt, siis ei ole eriti õigust ka nõuda. Kõrgharidusest on igal aastal puudu ligikaudu 100 miljonit eurot. Ehk kui riik tahab ülikoolidelt saada teatud õppemahtu, sisu ja kvaliteeti, siis tuleb minimaalselt see raha leida.


  • Survetingimustes, näiteks sõja või repressioonide ajal tuleb justkui võluväel esile inimeste huumorimeel. Küllap pakub nali ja naer raskete tunnete ja olukordadega toimetulekuks head vaheldust. Samal ajal toovad emotsionaalselt pingelised ajad esile ka meie vägivallatundlikkuse, õigemini -tundetuse, ning panevad meid unustama inimlikkust.
  • Kas peame pingul tunnete all minetama ka oma inimlikkuse? Võib-olla see inimene, kes väljendas oma viha ja raevu kõigi teisitimõtlejate suunas - täpsustamata, keda ja millist teisiti mõtlemist ta silmas pidas -, ei adunud, et tapjaga samale tasemele langedes oled ka ise tapja. Ilma väärikusest ja inimlikkusest.


  • Õmblusteta ühiskond on see, kus riiki suunavad inimesed üksikisiku ja kogukonna tasandi algatustega ning kus riik tuleb oma kodanikele appi, et teha asju nii nagu erinevad ühiskonnagrupid vajavad. Õmblusteta ühiskonnas otsustatakse ja tehakse asju koos, et kõigil oleks parem ning keegi ei tunneks end kõrvale- või ilmajäetuna.
Paraku näen nädalast nädalasse, et pigem on Eesti tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu. Aga mõtleme hetkeks, miks valitakse oma sõnumi edastamiseks just provokatsioon?
  • Üks roosas kleidis mees võttis eelmisel nädalal vastu auhinna vägivallaennetusse panustava teo eest. Auhinna pälvinud algatus kannab nime "See pole okei" ning selle kaudu tuuakse veebipõhiselt välja pedofiilseid, ahistavaid ja häirivaid kogemuslugusid. Need on õpetuseks, kuid pakub tuge ja abi ka ohvritele.
See kampaania on alguse saanud kodanikest, alt üles. Sellele pakub riigi poolt tuge näiteks veebikonstaabel. Ehk tegu on üsna täpselt sellega, milles õmblusteta ühiskonna mõte seisneb.
  • Aga kas on okei oma sõnumi saatmiseks teha midagi provokatiivset? Ei ja jah.
Kui vaadata meie poliitikute ja avaliku elu tegelaste väljaütlemisi, siis viimase pooleteise aasta jooksul on pea iga nädal esile tõusnud mõni vääritu ja solvav provokatsioon. Kui meie riigi juhtidel sobib avalikkust labaselt provotseerida, siis järelikult on see lubatud ka teistele. Poliitikud ja avaliku elu tegelased on ju eeskujuks kodanikkonnale.
Isiklikult leian, et provokatsioon ei ole okei. Aga praegu näib, et sisulise arutelu algatamise püüuks pole ka muud viisi.
  • Roosa kleidi provokatsioonist vaid kaks ööpäeva hiljem kõlas Kadrioru roosiaias luuletaja ja kultuuritegelase Sveta Grigorjeva kõne. Paljud pidasid sedagi provokatsiooniks – kuidas siis nüüd üks segaperekonnast tüdruk tuleb pidupäeval rääkima probleemidest naiseks, Eesti kodanikuks ja vähemuseks olemisest?! Kommentaariumist võib lugeda: "Võiks kaaluda ühe-otsa-piletit Tallinn-Moskva rongile."
Aga vahest oligi see ainus võimalus püüda algatada arutelu nende probleemide üle?
  • Õmblusteta ühiskonna aluseks on võimalus tõstatada sisuline arutelu, mis viib lahendusteni. Aga meil ei ole seda ühiskonda. Meil ei ole riigiga suhtlemiseks kohta ja viisi, kus rääkida probleemidest ja otsida neile koos riigiga lahendusi nii, et nendeni ka tegelikult jõutaks.
Üks selline arutelukoht peaks olema ajakirjandus. Paraku lähevad Eesti väljaanded enamasti kaasa poliitiliste provokatsioonidega ning nende kõrval ei jää aega asjade sisulise analüüsi ja erinevate osapoolte arutelude jaoks. On vaid kajastused, kus "see ütles" ja "too ütles", kuid mitte seda, mis oli väljaütlemise tegelik tagapõhi.
Või kui ajakirjanduses ongi sisuline arutelu, siis ministrite, riigikogu liikmete ja ametnike jaoks pole see siduv ega kohustav.
  • Äkki arutaksime selle üle sisuliselt, miks pärast pea 30 aastat kestnud vabadust tunneb siinne noor põlvkond end välja- ja ilmajäetuna? Miks elab kultuuritegelane karistamise hirmus, kui julgeb midagi välja öelda? Miks paljud meist ei püüa mõista, vaid püüavad hukka mõista meist erineva seisukoha, staatuse või arvamusega inimesi?
Äkki mõtleksime igaüks iseendas, miks me allume provokatsioonile? Kas provokatsiooni mõte oli saada tähelepanu ning sel polnudki muud eesmärki? Või oli provokatsioon viimane võimalus saada tähelepanu tõsisele probleemile ühiskonnas?
Ja kas me üldse oskame pidada argumenteeritud ja konstruktiivset arutelu?


  • Keelekasutuse mõttes ei ole, vähemalt minu kogemuse põhjal, viimase kümne aasta jooksul eeskujuliku ja väga nõrga keeleoskusega tudengite vahekord kuigivõrd muutunud.
Küll aga olen täheldanud üht seaduspära. Keskkoolist tulnute keelekasutus on üldiselt väga hea, kindlasti parem kui nii mõnelgi ametnikul, poliitikul või ka õppejõul. Bakalaureuseõppe esimestel aastatel läbivad kõik tudengid eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse kursusi, seda olenemata erialast. Seega peaks olema täidetud kõik eeldused kasutada keelt eeskujulikult.
Ometi hakkab nii mõnegi üliõpilase eesti keele oskus stuudiumi jooksul kiiresti halvenema. Julgen väita, et see juhtub iseäranis siis, kui tudengid loevad ja vaatavad palju ingliskeelset sisu.
  • Võime arvata, et oskame hästi inglise keelt, vahest oleme osavalt omandanud mõne aktsendigi. Tegelik keeleoskus hakkab aga välja paistma siis, kui tuleb võõrkeelt kasutada erinevates kasutusregistrites ehk keelevariantides. Selgemalt mõistame seda, kui võrdleme välismaal kohvikus hakkama saamiseks vaja minevat keelt akadeemilise lõputöö keelega.
Kahjuks, nagu olen täheldanud eesti ning rootsi tudengite keelekasutusest, ei ole ka inglise keele oskus kuigivõrd kiita. Keel on sõnavaene, ühetaoline ja argikeelne.
  • Üks tegur on asjaolu, et koolides ja ülikoolides õpivad üliõpilased küll keelt, kuid mitte tõlkimist. Tõlkimine ei ole pelgalt sõnade teise keelde panek, vaid ennekõike tähenduse täpne ja selge edasiandmine. Tugevalt ingliskeelse inforuumi mõju näen tudengitöödes just inglise keelest viidatud tekstides, kus oskamatu tõlkimise tulemusena sünnivad eesti keeles rohmakad ja keeleliselt nõrgad tööd.
  • Ei tasu arvata, et koolis ja ülikoolis saavutab õppur keelelise kõrgtaseme, mis jääb selliseks kogu eluks. Keel on tööriist, mis vajab pidevat hoolt ja treenimist.
  • Lapsevanemad on kindlasti pannud tähele, et ka mõne õpetaja ja koolijuhi kiri meenutab kangesti keerukat toote kasutusjuhendit. Direktorile, kes kasutab oma kirjas lauset "toitlustamise korraldamine käib tööpäevade lõikes", tahaksin soovitada keelekoolitust.
  • Vahel tundub, et meie avalikkuses kõlav keel annab rohkem halba kui head eeskuju ning see rikub mitte ainult tudengite, vaid meie kõigi keeleoskust.
  • Ülikoolide keelenõuetest rääkides tasub meelde tuletada, et enamik õppejõude ja teadlasi ei käi samuti keelekoolitustel ning paljude eesti keel on kaugel eeskujulikust. Mul on kolleege, kes on tunnistanud, et nad ei saagi nõuda tudengitelt keelelist korrektsust, kuivõrd nad ise ei ole selles pädevad.
  • Ühendkuningriigi ülikoolid on juba mitu aastat vähendanud sisseastumislävendeid ja keelenõudeid. Võrdsuse tagamise põhjenduse taga on aga pigem soov jätkuvalt meelitada ligi välistudengeid, kelle keeletase on kehvem, aga kelle erialateadmised võivad jällegi olla paremad kui keskmisel britil.
Oluline nüanss on seegi, et nõudeid lõdvendama kipuvad peamiselt nõrgemad ülikoolid. Ning lõpuks ei ole ülikooli jaoks kuigi suurt vahet, kas õppemaksu maksab targem või rumalam tudeng, peaasi, et maksab ning välja ei kuku. Kas see mõjutab kuidagi eesti kõrgharidust? Tõenäoliselt mitte - meil siin oma keel ja selle mured.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Marju_Himma&oldid=85592"