Vikitsitaadid

Arutelu

Proosa

muuda
  • Armastusväärse mainet ei omanda muidu kui kannatuste hinnaga, sest armastusväärne pole vestluses keegi muu kui see, kes teeb heameelt teiste enesearmastusele, ja kes ennekõike kuulab palju ja vaikib palju, mis on muuseas tohutult igav; lisaks laseb ta teistel rääkida iseendast ja isiklikest asjadest, kui neil vaid tahtmine tuleb; enamgi veel, ta juhibki neid seda laadi aruteludesse ja räägib säärastest asjadest ka ise; kuni nood on lahkudes iseendaga ülimalt rahul ja tema nendest ülimalt tüdinud.


  • Sellal kui arvatavasti ükski varasem aeg poleks talunud nii paljusid erinevaid arvamusi religioossetes ja poliitilistes küsimustes, võetakse faktitõde, kui see juhtub olema vastuolus mõne konkreetse rühmituse kasu või heaoluga, tänapäeval vastu suurema vaenulikkusega kui kunagi varem. /---/ Tõsiasjad, mida ma silmas pean, on avalikult teada, kummatigi võib seesama avalikkus, kes neid teab, nende avaliku arutelu edukalt ja sageli spontaanselt tabuks kuulutada, koheldes neid nii, nagu oleksid nad see, mida nad ei ole — nimelt saladused.


  • Kõige üürikesema elueaga olevused Kettamaailmas olid ühepäevikud, kes suutsid vaevu kakskümmend neli tundi elus püsida. Kaks vanimat siksakitasid sihitult suliseva forellioja kohal ning arutlesid koos paari noorema õhtuse vastkoorunuga ajaloolistel teemadel.
"Päike pole enam selline nagu vanasti," tähendas üks neist.
"Selles on sul küll õigus. Vanadel headel tundidel oli meil ikka korralik päike. See oli üleni kollane. Seda punast jama polnud ollagi."
"Ja see oli kõrgemal."
"Oli jah. Sul on õigus."
"Ja nümfid ja vastsed käitusid lugupidavamalt."
"Just, käitusid jah. Käitusid jah," ütles teine ühepäevik keevaliselt.
"Mina arvan, et kui praeguse tunni ühepäevikud end viisakamalt üleval peaksid, oleks meil ka õigem päike."
Nooremad ühepäevikud kuulasid viisakalt pealt.


  • Vaba meedia olemusse kuulub see, et kui teise kirjutaja lähenemine tundub ebatäpne, ebaobjektiivne või eelarvamusi tekitav, siis sellele võib vastata. Seda nimetatakse aruteluks, ja ükski autor ega väljaanne ei peaks olema tõstetud arutelust kõrgemale.


  • Enamikule inimestest ei ole demokraatlikkus sisseharjunud aruteluviis. Kiviaja inimene meis tahab saada tugevama õiguse ning rahuldada oma vajadusi hammusta-ja-löö-printsiibiga. Maast madalast sotsialiseeritakse väikesi inimesi, öeldes neile, et hammusta-ja-löö ei ole õige asjaajamisviis. Sama moodi peaksime käituma demokraatlikus arutelus.


  • meesõpetajad
läksid tavaliselt pärast tööd Rohelisse Draakonisse ja võtsid pindi õlut, nad ei tulnud selle pealegi, et kutsuda kaasa ka tedavõi mõnd teist õpetajat, kel on üsk
meesõpetajad
kes tegid otsuseid enne personalikoosolekute algust, nii et ülejäänutele kanti ette juba fait accompli, ilma et neil oleks olnud udust lootustki saada käsi vahele otsustusprotsessi, mis oli alanud lõunaeine ajal või koridorides või eelmisel õhtul peetud telefonivestluses
ta mõistis alles aastate pärast, et ta ei olnud aeglane ega juhm, ta õppis valu ja vaevaga selgeks, kuidas kiiluda end aruteludesse nagu kingalusikas, nõuda neilt täpset selgitust, mida põrgut nad silmas peavad, sundida neid oma tegude eest vastutama


  • Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid mineviku vangis. Kõik maailma konfliktid on laetud inimrühmade omavahelisest vihkamisest. Vihkamise ajel tegutsevad inimesed usuvad ikka, et nad ajavad õiget asja. Kui vihatakse, siis ratsionaalsed arutelud on sama viljatud kui foobiate puhul – sarnaselt ämblikukartuse või kõrgusehirmuga – loogilised arutelud inimest sellest ei vabasta. Vihkamisest lähtunud ülekohut ei unustata paraku kunagi.


  • Paraku lähevad Eesti väljaanded enamasti kaasa poliitiliste provokatsioonidega ning nende kõrval ei jää aega asjade sisulise analüüsi ja erinevate osapoolte arutelude jaoks. On vaid kajastused, kus "see ütles" ja "too ütles", kuid mitte seda, mis oli väljaütlemise tegelik tagapõhi.
Või kui ajakirjanduses ongi sisuline arutelu, siis ministrite, riigikogu liikmete ja ametnike jaoks pole see siduv ega kohustav.
  • Äkki mõtleksime igaüks iseendas, miks me allume provokatsioonile? Kas provokatsiooni mõte oli saada tähelepanu ning sel polnudki muud eesmärki? Või oli provokatsioon viimane võimalus saada tähelepanu tõsisele probleemile ühiskonnas?
Ja kas me üldse oskame pidada argumenteeritud ja konstruktiivset arutelu?




  • Kogu kultuuri surumine sinna vaba aja lahtrisse on äärmiselt kahetsusväärne. Kui võtta meie kultuuriväljaanded, Sirp, Vikerkaar või Looming, sealt on ju näha, et järjekindlalt minu meelest ühed huvitavamad ühiskonda puudutavad arutelud toimuvad praegu nimelt kultuuriinimeste hulgas. Need arutelud ei jõua avalikkuseni, sest kultuuriväljaandeid loeb ikkagi väga väike hulk inimesi, samas tele- või raadiokultuurisaadetes räägitakse küll ühest või teisest teosest või selle loojast, aga puudub kultuuri kaudu toimuv ühiskonna enda mõtestamine. Need ideed, mis kultuuris sünnivad, nende suhtes on müür ees.
  • Levib eelarvamus, et kultuur on mingi eliidi värk, kus räägitakse arusaamatute sõnadega abstraktsetest ideedest, mis pole "rahvale" üldse vajalikud. Tegelikult just kultuuriaruteludes näeme tihti ideid, mis võib-olla on homme kõige olulisemad. Inimestel oleks vaja neid arutelusid näha ja kuulda, lõpuks kultuuriinimesed on olnud Eestis arvamusliidrid ärkamisajast peale. See on meedia tegemata töö. Mulle tundub, et kultuuriinimeste ja teadlaste vähene märkamine, millest te räägite, see ei tule ju tuulest, see tuleb ikka meediast.


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Arutelu&oldid=111483"