Toomas Hendrik Ilves

Eesti 4. president (2006-2016), ajakirjanik ja diplomaat

Toomas Hendrik Ilves (sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis) on eesti poliitik, ajakirjanik ja diplomaat, Eesti Vabariigi välisminister 1996–1998 ja 1999–2002, Euroopa Parlamendi liige 2004–2006 ning 9. oktoobrist 2006 kuni 10. oktoobrini 2016 Eesti Vabariigi president.

Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

KõnedRedigeeri

Vabariigi 91. iseseisvuspäeva kõneRedigeeri

Tsitaate Toomas Hendrik Ilvese kõnest Eesti vabariigi 91. iseseisvuspäeval Jõhvis (24.02.2009).

  • Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast. Kas või seepärast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.
  • Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus pääsemine on oskus seda mõista, ja meie tahe siit ühiselt välja tulla.
  • Selgelt isiksustatava süü puudumine ei vabasta meid vastutusest.
  • Meeldib see meile või mitte, aga tunnistagem endile ausalt: kui me ei langeta raskeid ja valusaid otsuseid praegu, on meie olukord mõne aja pärast palju keerulisem. Siis oleksid need otsused veelgi valusamad.
  • Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta.
  • Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema.
  • Just demokraatia on kriisides üks esimesi ohvreid. Demokraatia kannatab neis oludes eeskätt populismi tõttu. Me teame maailma ja Euroopa 20. sajandi ajaloost liigagi hästi, mis juhtub siis, kui kaine mõistus kaob, ja kui populismi surve viib mõistuse.
  • Populism tõstab pead siis, kui tunnetatakse demokraatlike mehhanismide ja institutsioonide nurjumist. Selleks aga annavad sageli esimesena põhjuse needsamad demokraatlikud institutsioonid ise.
  • Populism ja võimuiha, aga mitte demokraatia, on juba sünnitanud pseudovalikuid, mida kaetakse rahvaküsitluste viigilehega.
  • Kui kodanik hakkab aduma, et õigus ei toimi, et raha trumpab üle ausa konkurentsi või et seaduslikud protsessid ei toimi ilma rahata, siis kodanik eemaldub oma riigist ja oma valitsusest.
  • Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem.
  • Sel ühistundel on ka võõrapärane nimi - solidaarsus; äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele, ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime.
  • Me oleme solidaarsed, kui kunstigaleriide sulgemise või rendihinna tõusu puhul avab teater oma fuajee eesti kunstnike maalidele. Me oleme solidaarsed, kui läheme "Tagasi kooli" programmi käigus jagama kooliõpilastele oma kogemusi. Me oleme solidaarsed, kui aitame tötuks jäänud naabrit; kui aitame tuttaval üksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.
  • Mina ütleksin täna, et solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana võlga. Oma võlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tänase vabaduse eest. Need võlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rõõmsad võlad, meie ühised rõõmsad võlad.
  • Solidaarsus põhineb mõistmisel. Nii selle mõistmisel, mis toimub meie ümber, lähemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mõistmisel. Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me ühist koormat.
  • Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Vabariigi 90. iseseisvuspäeva kõneRedigeeri

Tsitaate Toomas Hendrik Ilvese kõnest Eesti vabariigi 90. iseseisvuspäeval Estonia teatris (24.02.2008).

  • Kümne aasta pärast me tahame, et oleks palju rohkem seda, mis praegugi on hää. Ja palju vähem seda, mis ei ole. Et see nii oleks, on meie teha. Sinu, minu, meie naabrite, emade-isade, sõprade ja kaasmaalaste teha.
  • Rasketel aegadel räägiti isamaa-armastusest oma keeles ja oma sõnadega nii, et omad said aru. Omad mõistsid.
  • Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk “Eesti”.
  • Tulevikule mõeldakse siis, kui on armastus, kui on kindlustunne.
  • Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma.
  • Väga valusalt lõikab surmavikat elusid meie keskel liikluses. Sageli on tegemist otseses mõttes mõrvaga. Nii mõrvatakse vöötrada ületavaid lapsi ja viisakalt liiklevaid peresid. Mõrvariteks on hooletud, isekad autojuhid.
  • Lõpetagem tänasest see rumal passiivsuse illusioon. See absurdne surma kuulutav sõnaühend “kaldus vastassuunavööndisse”. Sõiduk ei kaldu kuhugi. Alati on rooli taga keegi, kes oma alaväärsuskompleksi kütkes vaeveldes kihutab pimedasse kurvi eessõitjast mööda. Ja mängib enda, aga ka teiste ja korralike inimeste eludega Vene ruletti.
  • Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.
  • Me oleme vabad. Ja seega oleme suured.
  • Kui Vana-Kreeka kõrgperioodil, neli-viissada aastat enne Kristuse sündi, loodi Ateenas lääne filosoofia alused; loodi teatrikunst, ajalookirjandus ja demokraatia; kui seal loodi Euroopa alustalad, siis koosnes see linnriik vaid neljakümnest tuhandest kodanikust. Sellisesse inimhulka võis toona ja võib ka praegu mahtuda võrratult vaimukust ja tohult häid ideid. Vaja on tahta ja osata. Ja kuulata.
  • Selleks, et me oleksime suuremad, et meiegi saaksime end nende varasemate ja väiksematega võrrelda, peame olema vastuvõtlikud ja sallivad uute ja teistsuguste ideede ja mõtete suhtes.
  • Kui tahame olla suured, siis tuleb suhtuda põlgusega kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse. Kõigesse, mis mõnitab ja haavab ja teeb haiget. Kauplust rüüstavat huligaani ja anonüümset netisõimlejat ajendab üks ja seesama tung. Nad saavad rahulduse ja kasu teiste töö, vaimu ja maine hävitamisest.
  • Ma olen veendunud, et iga ühiskond, mis takistab vaba mõtte levikut, lõpetab prügikastis. Nii on see olnud siiamaani. Ja nii juhtub ka nendega, kes seda praegu harrastavad. Kui teisitimõtlejad vaikivad – sest kergem on olla vait kui mõtelda ja selle eest peksa saada – siis ei sünni midagi paremat. Sünnib vaid keskpärasus, ja sealt edasi juba mitte midagi.

Teised kõnedRedigeeri

MuuRedigeeri

  • Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa (3. oktoober 2008)[1]
  • Me elame esseistika põuas. Lugejale lajatatakse mühaklikkuse malmpanniga, levitatakse valesid, vihakülvamine on saanud arutelust olulisemaks. Nagu kirjeldas natsiintellektuaal Carl Schmitt, vaenlane tuleb hävitada.
  • Kes kirjutaks elegantse, rahuliku ja serviti tabava essee, kui saab lapiti lajatada, sõnu valimata, nende tähendust mõistmata.
  • See vääring, mida on alandatud, on sõna. Raharinglus on ajakirjandus, kus pole vahet, kas arvamusessee on Anne Applebaumi hiljutised mõtisklused populismi teemal või mõne kodukootud vihkamisest pulbitseva "kirjaniku" tekst, kelle keelepruuk kuulub pigem 1949. aasta politrukile.


  • ... keegi peab iga hinna eest olema peaminister. Olgu Eesti isoleeritud, langegu Eesti maine – see on kõik viiendajärguline, sest mina olen peaminister! Olgu see laev uppuv, aga mina olen selle uppuva laeva kapten!
  • Läinud aastal ma kirjutasin Dunningi-Krugeri efektist, mis tähendab viisakalt öeldes seda, et ma pole piisavalt tark, et saada aru, et minu lihtsameelsed ideed ei ole väga targad. Ja nii ongi meil hanerasv ja viinasokk – kes neid suudaks lahuta.
  • Vanasti olid n-ö redised: pealt küll oldi punane, aga seest enda arvates täitsa valge. Ei tea, kas varsti hüppavad välja kartulid – olin küll pealt pruun siin mitu aastat, aga seest olen ikka valge? Ma tahan näha inimesi, kes hakkavad ütlema, et ma kaitsesin tegelikult ikka seestpoolt Eesti välispoliitikat. Ma tahan näha, kuidas vingerdatakse välja sellest praegusest taagast. See on kollaboratsionismi probleem.

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Et Eestit ei tõmmataks haneks Euroopa Liidu sees, on vaja väga aktiivset ajakirjandust, mis jälgiks väga tähelepanelikult, mis juhtub.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri