Pasun (saksa keeles Posaune) on rahvapärane nimetus kausshuulikuga puhkpillide kohta.

Frenchbugler.JPG


ProosaRedigeeri

  • Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.
Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester. (lk 6)


Andke voli säärasele kodanikule-halleluujahüüdjale ja ta paneb isegi meestele parandžaa näo ette, ise aga puhub pasunast hommikust õhtuni hümne ja psalme ning arvab, et just nii on tarvis kaasa aidata sotsialismi ehitamisele.
Ja kogu see aeg, mil me "Kuldvasikat" kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale. (lk 8)
  • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Autoritelt". [Eessõna raamatule "Kuldvasikas"]. Tänapäev, 2014. Tõlkinud Vladimir Pirson.

LuuleRedigeeri

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)
Tsaari kroonul öeldi olnud palju pühi -
võrdlemisi meiega too jutt on tühi!
Marsib vahva don Paraadio,
puhub pasunat ja trummi taob,
aina optimismi juurde laob.

  • August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74


kuulen kuidas tähed laulavad
ja vasksel pasunal saadab neid täiskuu

  • Jim Ollinovski, "*kõnnin nii kaugele", lk 33, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel