Satiir on terav kirjanduslik pilge.

Proosa

muuda
  • Satiir teeb harva midagi paremaks. Seepärast peakski ta olema mitte pelgalt naeratav, vaid kibe, et narre, keda ta parandada ei saa, vähemalt karistadagi.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR 36/2004, lk 6


  • On küll kurb satiire kirjutada, kuid mida muud siis teha, kui ei olda tursakala? Kõik, mida me näeme ja kuuleme, on ju satiir. Kui miski tundub satiirina, siis tuleb satiire hõikuda. Iga maailmale heidetud pilk on tulvil sapist satiiri. Võib-olla ainult minu meelest. "Difficile est" — ütlevad antiikrahvad. (lk 56)
  • Pruugib vaid enamikku asju välja öelda nii, nagu nad on, ja juba ongi tegu tabava satiiriga. (lk 56)


  • Miks kirjutatakse satiire ainult õpetlaste, ja mitte muude inimeste pihta? Vastus: samal põhjusel, miks arstid südame ja soolte tegevust selgitades ei lahka mitte üliõpilasi, vaid koeri. Ma tahaksin, et see, kes nõnda küsib, ise esimese katse teeks. Mingu ja kirjutagu satiir mõne võimuloleva kammerteenri või soosiku või armukese või mõne ülemmetsniku kohta; aga mis siin satiirist rääkida, katsugu ainult tõttki öelda.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 15


  • Satiir, millest tsensor aru saab, keelatakse õigusega ära. (lk 51)
  • Satiir ei vali ega tunne objekte. Ta tekib nii, et põgeneb nende eest ning need muudkui käivad talle pinda. (lk 61)
    • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets, LR 31/1999





  • Satiirik ajab hambad irevile siis, kui ta midagi näritavat märkab.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel