Kelluke
Proosa
muuda- Ühel päeval, kui ta istus noore hertsogi kõrval, oli ta hing nii haige, et ta ohkas ise seda tähele panemata. Et tema tuju tõsta, käskis hertsog tuppa tuua oma lemmiklõbustuse, mis otsekui võluväega köitis kurbadel tundidel tema silmi ja südant. Hinnalise ja uhke purpurkangaga kaetud lauale pandi tema koer Petit-Crû. See oli imeline koer; üks haldjas Avalloni saarelt oli selle saatnud hertsogile armastuse märgiks. Mitte keegi ei oleks suutnud ka kõige osavamate sõnadega kirjeldada selle eripära ja ilu. Looma karv veikles nii imelistes toonides, et polnud võimalik öelda, mis värvi see on; tema kael näis olevat valgem kui lumi, tema turi oli rohelisem kui ristikheinaleht; üks külg oli sarlakpunane, teine safrankollane; tema kõht oli sinine nagu lasuriit ja selg roosa; aga pikemal vaatamisel hakkasid kõik värvid silme ees tantsima ja sulasid kokku kord valgeks ja roheliseks, kord kollaseks, siniseks ja punaseks, kord tumedateks, kord heledateks toonideks. Ta kaelas kuldketi otsas rippus kelluke, mis helises nii rõõmsalt, nii heledalt, nii õrnalt, et seda kuulates Tristani hing rahunes ja valu andis järele. Talle ei meenunud enam kuningannaga seotud mured, sest selline oli kellukese võluvõim: selle õrna, rõõmsat, selget helinat kuulates unustas süda kogu vaeva.
- Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 128-129
- Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.
- Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester.
- Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 6
- Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda koridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja ehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu käiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu jalatsid ehitud väikeste kellukeste või õrnalt krabisevate merevaiguhelmestega.
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 173