ProosaRedigeeri

  • Samasugune lugu on inimese poolt kavandatud ükskõik missuguse ürituse sünniga. Mõte tuleb pähe ühele inimesele, kahele, kolmele, sellega hakkab tegelema vastav valitud komisjon; mõte hakkab teostuma ja teostudes riivama ning kaasa kiskuma teiste inimeste ja teiste asutuste kümneid huvisid; peatselt on kümnetest saanud sadakond, selles huvide sajakus aga nagu purgis, mis on täis ämblikke, tekivad oma vastuolud, lahkhelid, üksteise õgimine; ja isegi need, kes näiliselt pole riivatud ega kaasa kistud, lisavad sündivasse üritusse omalt poolt osakese sellega, et avaldavad tema kohta oma arvamust, sedastavad oma vaatenurgast nähtut, ja hakkavadki seega kasvatama tema eksistentsile ümber katet - r e p u t a t s io o n i. Sündinud üritusele kaasaegsete poolt loodud reputatsioon aga muutub, tema lahutamatuks varjuks, ja kui üritus on juba surnud, unustatud ning tolmukorra alla maetud, hakkab sajandite süles või ajaloo annaalides elama just seesama vari, see tema tinglik reputatsioon.



  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.


  • 1930. aastast muutus radikaalselt ka uue naise visuaalne kuvand. Kui seni oli naisi kujutatud traditsiooniliselt lopsaka kehaehituse, pearätiku, põllega ja mitteaktiivses tööinimese rollis, siis nüüd võeti ette uus mees ja modelleeriti tema järgi uus naine. Tulemuseks saadi sihvakas, sportlik, aktiivne ja töökas noor kolhoosnik. Kõige selgemalt on uue naise ja mehe visuaal minu arvates kehastunud Vera Muhhina hiiglaslikus skulptuuris "Tööline ja kolhoositar" (1937).
  • Eestisse jõudis uue naise kuvand peale II maailmasõda. Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil. Oleme ehk kõik juhtunud nägema lõbusaid naistepäevakaarte, kus kosmonaut Valentina Tereškova lillekimbuga naeratab või kus on kujutatud müüri laduvaid naisi. Omaette ulmeline vaatemäng olid iluvõimlejad ja riistvõimlejad paraadidel, rongkäikudel ja pidustustel, kus nad moodustasid ülalt taevast vaadatuna erinevaid sümboleid ja sõnu, nagu "1. mai" või "rahu". Rongkäik, mis sisaldas heroilistes poosides iluvõimlejaid mootorrattal helge tuleviku poole kihutamas, ei olnud mitte asjatu ajaraiskamine. Uue nõukogude naise ja mehe idee kehastus neiski.