Fideelia-Signe Roots

Fideelia-Signe Roots (sündinud 27. märtsil 1976 Tartus) on eesti kunstnik ja kunstiteadlane.

Fideelia-Signe Roots, 2012.

Artiklid

• Loodus on tervik. Loomad ei tunnista riigipiire, jõed voolavad läbi paljude maade. Meie elu ja tervis sõltub puhtast keskkonnast. Looduskaitse on globaalne küsimus, kuhu panustatakse ühiselt.
• Metsade põletamine ei ole taastuvenergia, sest metsad taastoodavad õhuhapnikku ja pakuvad varju nii inimestele kui ka loomadele. Seega me ei tohiks läbimõtlematu kiirustamisega metsade seisukorda halvendada.
• Ka need loomad, keda inimene peab „nuhtlusisenditeks“ või „kahjuriteks“, osalevad keerulises toiduahelas, mis loob elurikka keskkonna ja viljaka mullastiku. Elurikkust on vaja meie endi huvides.
• Kui kaovad tolmeldajad, eriti mesilased, kaome ka meie. Planeet hakkab muutuma kõrbeks, paljudes riikides juba ongi puhta vee puudus. Suved lähevad liiga kuumaks, sagenevad orkaanid. Tekivad kliimapagulased, kes kliimamuutuste tõttu on sunnitud oma kodumaa maha jätma. Teadlaste sõnul ei ole enam palju aega jäänud, et planeet päästa.
  • Fideelia-Signe Roots, "Metsade põletamine ei ole taastuvenergia, vaid arulagedus", Maaleht, 04.02.2023

• Kunstnik peab suutma valikuid teha. Ta ei saa valida kõike ning tema valik peab olema alati põhjendatud.
• Lastemaailmas lõi mind pahviks lai valik kirjudes karpides suuremaid ja väiksemaid pumppüsse, tanke ja mudelautosid. Meenus, et mu endine kursavend magistrantuuri ajast tahtis pumppüssi osta, et üht ammust performance-ideed lõpuni viia. Jutt käib muidugi värvikuulidega pumppüssist. Lasteosakond mõjus üldse lõbusamalt kui teised. Ma pole elu sees värvilisemaid relvi näinud.
• Iga meie sajandil kunstiõppe lõpetanud kunstnik teab, et tema roll on tegelda poliitiliselt tähtsate päevakajaliste teemadega, mitte urgitseda oma unenägudes.
• Kunstnik ei tohi karta... mitte midagi! Ei jumalat ega kuradit. Tal peab olema selge, enesekindlalt esitatud sõnum. Mäletan end teismelisena Inessa Josingu akende kujundust imetlemas. Aknal oli mootorratta seljas istuv Jeesus, rist seljas, teel Kolgata poole. See oli nii teistmoodi. Mõtlesin toona, et kui peaksin kunagi aknakujundust tegema, hakkan täpselt sama ägedaks nagu Josing! Ei osanud ette näha, et 2008. aastal on meie riik nii euronormeeritud ja foobiatest tiine, et iga oma unenäo, mõtte ja teo peab ärimaailmaga kooskõlla viima.
  • Fideelia-Signe Roots, "Ühe skandaali anatoomia", Eesti Ekspress, 26. märts 2008

Intervjuud

• Ma ei poolda sõnapaari “naiskunstnik”. Samuti selliseid nimetusi nagu naispoliitik või meeslasteaednik ega ka õpetajanna ja sõbranna. See viitab soolisele dualismile, mis omakorda põhineb võimuhierarhiatel. Mõistet “meeskunstnik” ei kasuta keegi.
• Uudishimu ja tahe kunsti lahti mõtestada peaks muutuma sama loomulikuks nagu soov ilukirjandust lugeda ja muusikat kuulata. Kooli kunstiõpetus ei pea kasvatama uusi kunstnikke, vaid tänapäeva kunsti mõistjaid. Küll igaüks ise otsustab, kelleks saada.
• Mind võlub, kui kunstnik ületab hirmu surma ees. Hirm elu ees tuleb paljudel endiselt alles ületada.
  • Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Kadri Karro, "Tsenseeritud rinnad?", Eesti Ekspress, 9. detsember 2011

• Naist on läbi ajaloo kujutatud pigem ohvri rollis ning minus tekkis huvi, kas üldse on naisi, keda ajaloos on kajastatud kangelastena ja kuidas. Paraku on naised nii suurest ajaloost kui ka kooliõpikutest välja jäetud. Alles viimastel aastakümnetel on hakatud olulisi naisi tagantjärele ajalukku sisse kirjutama.
• Võttes ette popkultuuri superkangelased, siis naissoost kangelasi kujutatakse rohkem nõnda, et nad vastaksid maskuliinsetele vaatamisviisidele. Üleseksualiseerimine on kangelannade puhul märgatavam kui nende meessoost kaaslaste puhul. Rõhutatakse füüsilisi soolisi omadusi ning ka riietust ja üldist stiili nii, et see pakuks mehe pilgule naudingut. [---]

Päriselu on muidugi kirjum. Nõukogudeaegseid töökangelannasid nimetati mõnikord mehisteks. "Mehhanisaatori töö on mehine ja tõsine," kirjutab ka mitmekordne töökangelane Elmina Otsman oma mälestustes.

• Suhtumine ümbritsevasse, sealhulgas soorollidesse areneb märkamatute vihjete, žestide ja toonivarjundite abil. Eesti keeles on käibel varjatud soolised väärtushinnangud. Neid leidub isegi 2009. aastal koostatud eesti keele seletavas sõnaraamatus. Peidetult on hinnangud ohtlikumad kui otsesõnu öeldes, sest keel kujundab mõtlemist, aga poolnähtamatut on keerulisem märgata. Info, mis jääb hajusalt tagaplaanile, ei pälvi meilt piisavalt tähelepanu ega ärgita kriitiliselt mõtlema.
• Pärast 1917. aasta revolutsiooni ei olnud Venemaal miski enam endine. Uus ideoloogia nõudis uut inimtüüpi, kelle füüsilised ja vaimsed omadused sobiksid kommunismi ehitamiseks. Esimest korda ilmus mõiste "uus naine" naisküsimuse debatti 1850. aastate Venemaal, kus Nikolai Tšernõševski romaan "Mida teha?" innustas paljusid naisi oma õiguste eest võitlema. Bolševikud nägid uues naises kommunistlikku iseseisvat, aatelist, töökat ja mehega võrdväärset inimest. Haritud kesk- ja vähemal määral kõrgklassi naised (nt Alexandra Kollontai, Nadežda Krupskaja) hakkasid uue naise ideed juurutama, kuid kuna 1920. aastal oli üle poole Vene rahvast kirjaoskamatu, kulges naiste vabastamine üle kivide ja kändude. Lenin ütles, et naine on kodune ori ja mingit kommunismi ei tule, enne kui naist pole koduste tööde koormast vabastatud. Kuna koduorjusest vabanenud naised pidid saama segamatult tööd teha, tuli Lenin välja ideega rajada üle terve riigi sööklaid, pesukööke, lasteaedu ja -sõimesid. Lenin rõhutas, et pelgalt uutest seadustest ei piisa ja naised ise peavad oma emantsipatsioonile kaasa aitama. Lenini ettepanekud aga ei realiseerunud täies mahus, sest sööklaid, lasteaedu jms ei suudetud piisavalt ehitada. Näiteks täideti 1932. aastal lastesõimede ehitamise plaan vaid 18 protsendi ulatuses. 1920. aastatel oli kommunistliku partei juures naiste osakond Zhenotdel, mis tegutses naiste õiguste nimel. Tollast naisliikumist võib vaadelda kultuuriavangardi kontekstis, kus värsked ideed leidsid tee praktikasse.

1930. aastast muutus radikaalselt ka uue naise visuaalne kuvand. Kui seni oli naisi kujutatud traditsiooniliselt lopsaka kehaehituse, pearätiku, põllega ja mitteaktiivses tööinimese rollis, siis nüüd võeti ette uus mees ja modelleeriti tema järgi uus naine. Tulemuseks saadi sihvakas, sportlik, aktiivne ja töökas noor kolhoosnik. Kõige selgemalt on uue naise ja mehe visuaal minu arvates kehastunud Vera Muhhina hiiglaslikus skulptuuris "Tööline ja kolhoositar" (1937).

• Eestisse jõudis uue naise kuvand peale II maailmasõda. Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil. Oleme ehk kõik juhtunud nägema lõbusaid naistepäevakaarte, kus kosmonaut Valentina Tereškova lillekimbuga naeratab või kus on kujutatud müüri laduvaid naisi. Omaette ulmeline vaatemäng olid iluvõimlejad ja riistvõimlejad paraadidel, rongkäikudel ja pidustustel, kus nad moodustasid ülalt taevast vaadatuna erinevaid sümboleid ja sõnu, nagu "1. mai" või "rahu". Rongkäik, mis sisaldas heroilistes poosides iluvõimlejaid mootorrattal helge tuleviku poole kihutamas, ei olnud mitte asjatu ajaraiskamine. Uue nõukogude naise ja mehe idee kehastus neiski.
• Isegi perekonnad ei toetanud alati naise otsust traktorirooli asuda. Ilma julgustavate eeskujudeta võib minna kauem aega, kuni inimene midagi oma olukorra parandamiseks ette söandab võtta.
• Vähe on naissoost kangelasi, kel oleks samaväärne kaal nagu Eesti mütoloogias Kalevipojal või reaalselt eksisteerinud Georg Otsal, Juri Gagarinil jpt. Naised on nii kõvasti "nõrgema soona" meie kultuurimällu sööbinud, et me ei oskagi neid kangelastena näha. Me ei märka seda, millesse ei usu ja mille peale ei ole kunagi tulnud. Kunstniku roll on avada nähtusi uudse nurga alt.
  • Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Andra Roosmets, "Fideelia-Signe Roots: naised on suurest ajaloost välja jäetud", ERR, 31.03.2021