Liisi Keedus

Liisi Keedus (sündinud 4. detsembril 1977) on Eesti ajaloolane ja filosoof.

Intervjuud

Uurime Euroopa mõttelugu pärast esimest maailmasõda. Näiteks seda, kuidas tekkisid vastloodud demokraatlikes riikides uued mõttevoolud, mis püüdsid mõtestada täiesti uutmoodi ühiskondlikku ja poliitilist maastikku. Muu hulgas huvitab meid, millised on tänapäeva demokraatia kriisi ajaloolised juured ja kuidas aitab ajalooline teadmine sellega paremini toime tulla.
Praegu tähendab Euroopa mõttelugu seda, mida mõeldi, öeldi ja kirjutati Lääne-Euroopas – meie täiendame seda Ida-Euroopa ideedeajalooga, sealhulgas Eesti haritlaste, kultuuritegelaste ja omariikluse loojate panusega. Soovime, et Ida-Euroopat ei peetaks ainult mahajäänud ääremaaks, vaid et see avaneks oma ajaloolises ja mõtteloolises rikkuses.
Enamik eesti teadlasi kirjutaks ilmselt meeleldi eesti keeles. Ent nukker fakt on see, et Eestis on teaduse rahastamine üks Euroopa väiksemaid. Umbes pool meie teadlaste rahastusest tuleb Euroopa Liidust, mille üks tingimusi on, et teadustöö tulemused peavad jõudma võimalikult laia lugejaskonnani. Suurem osa tippteadlasi kirjutab aeg-ajalt ka eestikeelsele lugejale, aga nõuda meie jäägitut eestistamist on lihtsalt kummaline. Alati võib ju tõlkida, kui eestlaste teadusjanu tõesti nii suur on – see oleks väga tore!
[Isast, režissöör Sulev Keedusest:] Need Sulevi filmid, mis üldsusele tuttavad, on tehtud hiljem, siis kui mina enam päris laps ei olnud ja me enam koos ei elanud. Suurema jälje on jätnud ilmselt see, kuidas isa suudab keskenduda ja lõpuni seista selle eest, mis on elus oluline. Lisaks on ta alati olnud suur laste lemmik, sest tal on lõputu arsenal vigureid ja maailma parimaid lugusid, aga ka lihtsalt mingi olemise viis, mis lapsi jäägitult köidab. Pigem on see temaga seostuvate väga paljude erinevate asjade ja tajumuste kombinatsioon, mis mind on mõjutanud.
Esimesed eluaastad veetsin – nagu paljud minu põlvkonna sovetilapsed – vanavanemate juures. Kõigepealt Mustamäel ja siis Hiiul, hiljem said mu vanemad korteri Lasnamäele üheksandale korrusele, hiiglaslikku betoonmürakasse, kuhu unenägudes siiani eksin. Lasnamäes ei olnud palju toredat, aga vahva oli see, et kuna ma koolis käisin kesklinnas ja alates teisest päevast üksi, siis oli mul palju uitamise ja iseseisvuse aega. Tulime koolist alati koos suure grupi sõpradega ja lõbus koolitee kestis vähemalt tunni.
Terveks suveks saadeti meid täpselt sama tüüpiliselt maale, vanavanemate juurde mere äärde. Kalurikülla Pärispeale, kus oli teistsugune täielik vabadus ja kus me veedame siiani võrratuid suvesid. Rannas palavaga peesitada pole mulle kunagi meeldinud. Pigem käisin seal pilvise ilmaga või õhtul – sealne vaikus, tühjus ja karguse ilu on hunnitud. Tunnen iga metsmaasikavälu, mustika- ja vaarikakohta, igaühel oma lõhn, aga ausalt öeldes on neid kohti viimase 20 aastaga vähemaks jäänud.
Ma ei oska öelda, kas enamik inimesi teeb nii väga teadlikult oma karjäärivalikuid. Mulle on alati tundunud, et otseselt otsustamist – nüüd ma valin, mis tööd ma tegema hakkan – pole kunagi olnud. Pigem on nii, et on mingid huvid, mõtted, väärtused ja ambitsioonid ning mõned neist teostuvad ja viivad kuskile, pakuvad teistest tegevustest rohkem rahulolu ja on tulemuslikumad. Samal ajal kui teised unistused jäävad kättesaamatuks või hinnatakse ümber. Noortel isiksustel on ju igasugu andeid ja võimekusvaldkondi ning ilmselt on kõige olulisem – tegelikult suur õnn – see õige suund ära tunda. Et milles on mul piisavalt annet, et edasi pingutada? Millised on mõttekad tegevused, millele oma aega pühendada? Mida ma tahan oma lähedastele ja ühiskonnale, aga muidugi ka endale anda?
Mina sain täiskasvanuks 1990ndate lõpus, mil Eesti ühiskond muutus tormiliselt ning tundus vältimatu, et kuna inimene, ajalugu ja ühiskond on mõistatused, mis teaduse ja tehnoloogia arengust hoolimata ei väsi meid üllatamast, tuleb neist paremini arusaamisega tegeleda. Kui päris aus olla, siis omal ajal motiveeris ka tundmus, et ümberringi on nii räigelt palju lollust, et kui selle kummutamisele kaasa ei aita, siis jõuame allakäigu tsüklisse, kuhu kahjuks suur osa äpardunud ühiskondi on maailmas jõudnud.
Vabadus on suur kingitus. Meie 101aastasele vabariigile peale vaadates tundub, et oleme seda päris hästi kasutanud.
On ju teada vana käibetõde: kui tahad iseennast ja kodu tundma õppida, käi kaugel ära. Nii ta on. Aga mulle teevad nalja eestlased, kes mujal rännates või lühidalt elades kõike ainult eestlaslike mõõdupuudega mõõdavad. Näiteks Itaalias käies muud ei taipa näha kui tänaval vedelevat prügi. Mina, vastupidi, olen veendunud, et Itaalia on täiuse ja ilu kehastus. Võrratu loodus, meisterlik looduse vormimine inimese poolt, ebamaine valgus, värvid, maitsed, üksteisega kihiti ja lõimunud tsivilisatsioonid, ammendamatu kultuuri- ja kunstipärand.
Neli aastat Toskaanas oli neli aastat suurt armastust, aga sellele järgnes paratamatult suur südamevalu ja igatsus. Ma arvan, et pole juhus, et Jumala asemik maa peal elab Roomas! Aga võrreldes Helsingi ja Yorkiga pole Tallinn kõige hullem koht kus elada, ilmselt isegi parem.
Minu Inglismaal elatud aeg jäi lühikeseks, just Brexiti tõttu. Olin jõudnud vähem kui pool aastat Yorki ülikoolis õpetada, kui britid end Euroopa Liidust välja hääletasid, ning siis kadus mul igasugune tahtmine edasi pingutada, et hakata end seal rohkem kodus tundma. Referendumile andis tooni eelkõige pahameel sisserändajate vastu – kes meie ju oma perekonnaga olime –, aga ka omaenda valitsuse ja poliitilise eliidi vastu üldisemalt. Ei puudunud ka mingi ähmaselt sõnastatav nostalgia ja igatsus kaotatud imperiaalajastu järele.
Parimal juhul mõtleb teadlane kaugemale kui poliitik või üldsus – või kui täpne olla, siis see on lausa tema tööülesanne.
Loodusteadustes on teisiti, aga ühiskonnateadustes pole enam probleemiks naisteadlaste vähesus, vaid pigem see, et liiga vähesed neist jõuavad juhtivkohtadele. Põhjuseks kurikuulus klaaslagi, mille puhul sooviksin, et noortel naistel oleks rohkem enesekindlust ning naisprofessorid aitaksid kaasa noorte naiskolleegide võrdsetele võimalustele teaduses tippu jõuda.
Kui ma 2010. aastal esimest korda Tallinnas ja Tartus poliitikafilosoofiat õpetasin, siis kümnest tudengist üheksa pööritasid sõna "feminism" peale silmi ja ainsale "feministile" tehti intellektuaalne kambakas. Nüüd on vastupidi. Ning järelkajana on ka ühiskonnas sooline võrdõiguslikkus suurenemas, isegi kui see juhtub aeglaselt. Suuresti on selle muutuse teerajajaks olnud Eesti teadlased, kes on paar aastakümmet väsimatult rääkinud palgalõhest ja teistest soolise ebavõrdsuse vormidest.
Nii mulle kui ka mu emale on alati tundunud, et me oleme erinevad nagu öö ja päev – mis vahel muidugi õnneks tähendab, et me täiendame teineteist. Ja minu suureks üllatuseks on kohe alguses ilmnenud, et mu praeguseks seitsmeaastane tütar on samuti minust väga erineva iseloomu, temperamendi ja huvidega. Nii ma ütleksingi, et ta on pigem oma vanaema moodi: üle kõige armastab kunsti ja käsitööga tegelemist, on lennuka kujutlusvõimega ja lootusetu unistaja, nostalgiline, väga tundlik ja õrnahingeline. Ma pean nii ema kui ka oma tütrega alati ettevaatlik olema, sest mina olen pigem kriitilisem, otsekohesem ning mind on märksa raskem rivist välja lüüa.
Erinevatel hetkedel on mul olnud erinevad eeskujud. Või pigem ideaalid, kes kehastavad mingis asjas täiust või täiuse lähedust, aga kelle puhul ma tean, et ma ise sinna kunagi ei jõua. Mul on olnud mõned juhendajad, näiteks Marju Lepajõe, kelle särav vaim ja teadmised ning peen huumor, aga ka iidsete tekstide ja teadmiste toomine tänapäeva olid erakordsed.
- Liisi Keedus, intervjuu: Kärt Kase, "Liisi Keedus: sooline võrdõiguslikkus on suurenemas, isegi kui see juhtub aeglaselt", Eesti Naine, 21.09.2019

Artiklid

Loomulikult on ülikoolid viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu ning kõrgharidus on üldjoones kvaliteetne ja konkurentsivõimeline.

Teisalt, aastaid kestnud kokkuhoiupoliitika ei ole viinud mitte raha efektiivsema kasutamiseni, vaid loonud olukorra, et minimeeritud ressursse sisuliselt raisatakse. Teisisõnu, kokkuhoiu osaline õgvendamine, kui raha õigesti kasutada, looks märkimisväärselt rohkem lisandväärtust, ehk antud juhul, olulise kvaliteedi tõusu Eestis pakutavas kõrghariduses.

Palgake näiteks oma katust või ahju ehitama kõige väiksemat tasu küsiv tegija ja saate aru, mida ma silmas pean. Alates teatud kokkuhoiust saab ainult elektriradiaatori.

Paar aastat tagasi õpetasin ühes Inglismaa tippülikoolis ja minu tudengite seas oli ka eestlasi. Ehmatav oli see, et need noored inimesed ütlesid nagu ühest suust, et nad lahkusid Eestist mitte soovist saada tippharidust või maailmaavastamise kogemust, vaid sellepärast, et nad leidsid, et meie oma ülikoolid jäävad alla nende ootuste!
Iseenesest on välismaal õppimine tervitatav ja rikastav kogemus, kuid selle hinnalipik, näiteks Inglismaal, on minimaalselt 30 000 eurot õppemaksulaenu näol, lisaks intressid ning vähemalt sama suur summa elamiskulude eest.

Bakalaureuseõppes on stipendiumid üliharuldased ning see kraad, isegi tuntud ülikoolist, edukat karjääri veel ei garanteeri. Isegi hariduse tegelik tase võib kõikuda, sest sageli astub erialale igal aastal 200-300 tudengit ning ka parimatest ülikoolidest on bakalaureusetasemel saanud kombinaatasutused.

Vähemalt oma piiratud kogemusest tudengitega siin ja mujal julgen väita, et paljud noored ei ihale sugugi välismaale, vaid eelistaksid elamist Eestis, näiteks võimalusega veeta Erasmus- või muu vahetusaasta ülikoolis.

Miks me paneme neid olukorda, et lahkumine on justkui nende enda eelistustest hoolimata parim, kuigi väga kulukas valik? Kas me üldse teame, kui paljud neist hiljem Eestisse tagasi jõuavad? Ehk teisisõnu, kui palju maksab Eestile kõrghariduse pealt kokkuhoidmine?

On avalik saladus, et madala õpperahastuse tingimustes hoitakse kõrghariduse kvaliteeti üleval suuresti nende tippteadlaste abil, kelle töötasu tuleb peamiselt teadusprojektidest ning kes õpetavad pigem missioonitundest kui minimaalse lisatasu pärast. Sageli on need teadusprojektid seotud struktuurifondidega, millest peagi võib saada pelgalt ilus mälestus. Mis saab kõrgharidusest siis?
Samuti ei ole lahendus veelgi rohkemate erialade sulgemine, sest tänapäeva noort, kel on teised huvid ja ambitsioonid, inseneriks või IT-spetsialistiks õppima ei sunni. Pigem siis jällegi Eestist ära. Ja kui palju see perekondadele maksab?

Pealegi, vaadates näiteks Soome disainitööstuse ja arhitektuuri edulugu, tekib tahes-tahtmata küsimus, miks me oma Nokiat kogu aeg mingi piiratud kasti sees otsime, eeldades, et kunstierialadele saab ainult kulutada, mitte investeerida?

[E]estikeelne kõrgharidus võiks saada lisaraha läbi välistudengitele pakutavate programmide. Viimaste arendamiseks on praegu soodne hetk, sest Brexiti järgselt ei saa Euroopa Liidu noored enam laenu Inglismaal õppimiseks ja seega nende arv seal kindlasti kahaneb.

Meie sealse sotsiaalteadusliku instituudi aasta kasum oli seitsmekohaline arv, sellest omakorda doteeriti kulukamaid erialasid. Me ei peaks arvama, et meil pole midagi pakkuda, vaid õppima väga heade tudengite siiatoomist näiteks Hollandi ülikoolidelt. Eesti väikesed individuaalset lähenemist pakkuvad ülikoolid on meie seni ärakasutamata konkurentsieeliseks, samuti uhiuued õppehooned.

Küll aga lõikab selle arenguvõimaluse läbi aina levinum rahvusvahelise õppe kujutamine eesti keele ja rahva hävitajana. Tegelikkuses on rahvusvaheline õpe alati olnud üks lisarahastuse allikas eestikeelsete ülikoolide elushoidmisel.

Liisi Keedus, "Teeks õige PISA-t ka ülikoolides?", ERR, 19.09.2019