Käsitöö vabatahtlikul kujul on mõnus nokerdamine, sunniviisilisena aga õudne piin.

Proosa

muuda
  • Kui sõjakäik oli lõppenud, läks sõjamees jälle nurmedele ja niitudele, Dnepri koolmekohtadele, püüdis kala, kauples, pruulis õlut ja oli vaba kasakas. Tolleaegsed võõramaalased Imestasid tõsiselt kasakate harukordsete võimete üle. Polnud käsitööd, mida kasakas poleks osanud: viina ajada, vankrit parandada, püssirohtu valmistada, sepa- või lukussepatööd teha ja kõigele lisaks veel meeletult prassida, juua ja purjutada nagu seda suudab üksnes vene inimene — kõige sellega sai kasakas hakkama. (lk 12-13)


  • Päev või paar hiljem lükkisin erineva suurusega pärleid sümmeetriliste gruppidena nöörile — kaks suurt pärlit, kolm väikest ja nii edasi. Olin teinud palju vigu ja preili Sullivan juhtis neile leebe kannatlikkusega tähelepanu. Lõpuks märkasin järjekorras väga ilmset eksitust, koondasin hetkeks tähelepanu õppetunnile ning püüdsin mõtelda, kuidas peaksin pärleid seadma. Preili Sullivan puudutas mu otsaesist ja kirjutas kindlalt rõhutades: "Mõtle."
Paugupealt teadsin: sõna tähistas protsessi, mis toimus mu peas. See oli esimene kord, kui ma abstraktset mõistet teadlikult tajusin.


  • Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles reveransse teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii graatsilisi "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal käsitöö sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes küünarnukke laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!"


  • Piiroja kummutis olid tallel nii Salme kui ka Minni linased "kaasavara käterätikud" ning kui Salme rätiku otstesse tikitud suured punased nimetähed on loetamatuseni uhked ja konksjad, siis Minni rätiotsa tillukesed kõverad tähed meenutavad vägisi Katuse Karlssoni kuulsat kukepilti.
Kui ma neid kahe õe käsitöö näiteid naerdes võrdlesin, sai Minni ootamatult pahaseks ega mõistnudki, mis mulle nii hirmsasti nalja teeb.
Need käsitöönäited olid tehtud kahe õe ühistel karjasesuvedel ja muidugi olid Minnil siis käsitöökorvis lõngade all peidus hoopis raamatud. Vennad nimetasid Salmet ja Minnit pühapäevakarjusteks, sest tüdrukuid ei aetud kunagi varavalges karja ja ilmselt oligi nende amet just pühapäeviti talu karjasele puhkust anda. Tuleb tunnistada, et ega Minnil ei olnud tõepoolest käsitööks mingit looduslikku eeldust, ta ei osanud kududa ega heegeldada, ei õmmelnud ega tikkinud - ajal, kui kõik teised naised seda vähemalt mingil määral oskasid. Ainuke kord, kui ma kuulsin teda vandumas - valjusti "kurat" ütlemas - oli niiti nõela taha ajades.
  • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 55


  • Proua Austen valdas hästi ka mitmesugust käsitöökunsti, olles selles lausa meisterlik - näputööd pidi oskama iga kõrgestisündinud noor preili. Kui kuskil on öeldud, et noor preili töötab, siis mõeldi selle all näputööd. Jane ise oli näiteks osav õmbleja. "Oleme agarasti ametis Edwardi särkide õmblemisega," kirjutas ta. "Teatan uhkusega, et minu näputöö on kogu seltskonna hulgas kõige korralikum."
Jane oskas hästi ka peenemat tööd, ehtides rõivaesemeid oma kuulsate madalpistes tikanditega. Proovilapile, mille oli tikkinud keegi Jane Austen — tõenäoliselt oli tegu perekonna Kentis elava haru liikmega —, oli tikitud tsitaat palveraamatust "The Book of Common Prayer", all aastaarv 1787. Väikestes hoolega tikitud ristpistetes on seal kirjas "Kitsikuses hüüan Jumala poole ja ta kuuleb mind" — kiiduväärne topeltlöök, millega tähistada nii sõrmede kui ka mõistuse alistumist. Kuigi tegu ei olnud Jane’i tehtud tikandiga, oli see täpselt samasugune töö, mida oodati ka temalt. Isegi kui Jane tegi mõttes Emma Woodhouse’i kombel "kõik [need] väited pihuks ja põrmuks", ei hakanud ta nendele "vastu vaidlema".
Meile võib tunduda, et elus on enamatki kui ristpisted, kuid rõivaesemete hoolikas õmblemine oli Austenite pere preilide jaoks tõeline nauding. "Ema on nii õnnelik," kirjutas Jane, "et saab riietada uut nukku."
  • Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, Tänapäev, 2018, lk 62


  • Kui meeldib rohkem ruumiline värk ja kannad endas skulptori ambitsioone, siis telli netist küünlavorme ja müü nendest tulnud küünlaid käsitöö pähe. Oledki Michelangelo valmis. Samamoodi on ka ettevõtetega – pane aga külge silt, et tegemist on käsitööga (sest, tõesti, on üsna suur tõenäosus, et keegi puudutas su toodet käega), ja oledki teemas. Sobib absoluutselt kõigele, ootan peatselt käsitööbetooni ja Muhumaal laagerdatud plasti Balti jaama turule laekumist.
  • Tehniliselt kasvab taim ise, kuid sarnaselt makramee ja õmblemisega pakub ta käelist tegevust neile, keda vaevab moodsas ühiskonnas liigne jõudeolek. Saad oma rohelisi kaaslasi ümber istutada, lillepotte tuunida, istikuid tekitada, teha räimerümpadest väetist ja postitada kõvasti-kõvasti instapilte teemaviitega #urbangardening. Mis on aga kõige tähtsam: saad teiste toataimeentusiastidega Facebookis jaurata ja vaielda, kuidas ikkagi õige aaloe peab kasvama, nimetada oma korteris pesitsevaid klorofülli tootvaid eluvorme "beebideks" ja otsida koos uusi taimetäide hävitusmeetodeid.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel