Kummut

Proosa

Mässitud märga froteerätikusse ja paljajalu, laatsis ta kummuti juurde. Selle peal seisis väike vaas, milles oli paar peaaegu rohelist lille. Paul võttis need kätte. Haprad varred, üksikud silmapaistmatud valkjad õied ladvas. Need lõhnasid õige pisut.

"Kas pole armsad?" hüüdis ema ukse tagant. "Kujuta ette, et üksteist tükki läksid õitsema nendest kahekümnest, mis ma istutasin!"

"On küll, need on tõepoolest armsad," ütles Paul.

Ta oli kohutavalt pettunud. Kas nende nimi ongi gymnadenia...?

Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 18

Aga seltsimajas tülitsesid vanemad edasi, tuliselt ja tigedalt, hääli summutamata. No tulgu nüüd üks mõistlik ja terve mõistusega inimene praegu seltsimaja tagatuppa ja öelgu välja oma õiglane sõna: kas ei ole hirmus näotu see suur kummutikolask ühe muidu päris viisaka elutoa nurgas? Tema, Miina oma väike kumer kummut, seda nimetatakse koguni rokokookummutiks, on selle peletise kõrval lausa nipsasi! Tema, Miina, tarvitaks suurt kummutit tuleläiteks, võtaks aga tükiviisi ja põletaks.

Eeh, ei mahu enam niipalju viha Juhanisse, kui tekitas temas see arutu naisterahvas! Võimsalt voolas Juhani viha, kiheles sõrmedes ja värises vurrutippudes: arutu naisterahvas haavas kõige hellemat kohta Juhani tõeliselt hellas hinges. Tema, Juhan, nikerdas ja poleeris seda kummutit ju terve aasta! See kummut oli täpp-täpilt ühtemoodi ühe teatava kummutiga Räisa tagakambrist... Juhan valas ja nikerdas kogu oma suure südamevalu ja mahatallatud armastuse saarepuusse. See polnud aga sugugi kerge, sest saar on teatavasti väga tihket liiki puu...

Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 43

Mul on üks valge rokokoostiilis kummut. Kaunis tükk. Ja kaunis oleks veel vähe öeldud. Õigemini, just sellistel hetkedel tuleb välja ilu brutaalsus. Kuidas see lõhub ja laamendab. Kaunis ei ole esmajoones mitte harmooniline, vaid jõuline. Selline kummut laseb tänapäeva korteri vastu taevast. Sellise kummuti tarvis on vaja ehitada teistsuguseid hooneid, elada teistsugust elu. Kummut kõneleb (kutsumata Rilkena) sellest teistsugusest, ma küll panin sellele raamatuid, ajakirju ja võileibu või tegin vastupidi, kraamisin kõik asjad sellelt maha, et selle Carrara marmorist plaat säraks, seadsin sellele alatult vist isegi ühe hõbedast küünlajala - aga sellest polnud abi. Samas minu isa korteris, mis ruumiliselt ei erine minu omast, on olukord hoopis teine. Ka seal on sellest seeriast üks nurgakummut, sugugi mitte vähem silmapaistev mööblitükk, aga see on vait ega mässa, erinevalt minu omast. Arvatavasti tean ka, miks see nii on: isa vaade ja pilk seab valge koletise paika, paigutab ta minevikku ja isiklikku. Minul sellist pilku ei ole. Mina suudan niimoodi vaadata ainult siis, kui sulen silmad.
- Peter Esterhazy, "Sõnade imelisest elust", tlk Lauri Eesmaa, LR 36/2020, lk 50-51