Salme Ekbaum

eesti kirjanik

Salme Ekbaum (aastani 1941 Neumann; 21. oktoober 1912 (ukj), Aidu vald – 10. september 1995, Toronto, Kanada) oli Eesti ja Kanada kirjanik ja farmatseut.

"Kivi kiljatas aknasse"Redigeeri

Tsitaadid Eestis ilmunud koondkogust: Salme Ekbaum, "Kivi kiljatas aknasse", 2005. Koostanud Kalju Uibo. (Koondkogu hõlmab ka luuletusi varem ilmunud samanimelisest luulekogust.)


Seintelt vaatavad indiaani päälikud,
ülikurahus ja uhkes kõrkuses.
...
Selles kirjus galeriis
ei ole ühtegi naist, -
naised jahvatavad maisi.
Nende lihtne elu rullub lahti
minu ees klaasist vitriinides.
Maalitud savikruugid,
linnusulgedest kootud vaibad -
need kõik on olnu laibad.

  • "Muuseumis", lk 14


Kuid see ei ole minu maa,
ma ei harju,
puud ei anna mulle varju.
Ma ei saa, ei saa

endast võitu, hakkab vastu
leivapala, alla ei lähe kala,
aina, aina mõtlen sala,
ootan ärasõitu.

  • "Võõral maal", lk 42


Seda lumelanguse valget laulu
on täna kõik metsad täis.
Tohutud torbikud ripuvad
mändide kärmes ja kaharais päis.

Halli kalju kondisele põsele
laskuvad jahedad lumised linnud,
taamal tantsivad, hullavad
tuhanded helitud helvete-killud.

  • "Lumelanguse valge laul", lk 44


Kivi kiljatas aknasse,
esimene, teine, kolmas.

Siis ei olnud enam
         aknaruutu,
mille läbi kurnub valgus
ja vaikus ja hääled
ning mis on silmaks maailma.

Ei olnud kiljatustki,
oli ainult KIVI.

         Ja neist sai terve rivi.

  • "Kivi kiljatas aknasse 1", lk 52


Pikne pihustab
vaikuse
ja valib pika puu.

Ämblik nagu kooljakuu
punub võrku,
et püüda nõrku.

Kahvatand hirmust,
aimates silmust,
tähed taanduvad taevast.

  • "Kivi kiljatas aknasse 3", lk 54


Ükski käsi ei ava
aja lukku
langenud uksi.

  • "Ükshaaval", lk 61


Tuisk on tulevik,
teadagi karm.
Päike on arm,
kevad näsiniin,
mis tihti piin.
Suvi on sipelgas,
mesilane ja moon.

Mina olen sügis
ja mina olen talv,
kel tühi on viljasalv,
ning hallased ööd
ja aganaleib,
suutäis rõõmu
ja kibuga kibedat.

  • "Männid on rahu", lk 65


Murelipuu naeris
valget naeru
kevadeaias,
soovide aias,
kuusirp istus ta kulmul,
täheparv sumises silmil
ning ööd olid täis
murelipuu valget laulu.

  • "Murelipuu", lk 67


Jõgedel on õigus
tõusta üle kallaste,
kui nad liiga kauaks
on unustet jääkamara alla.
Neil on õigus
uputada ja ujutada,
pesta ning pühkida.
Keegi ei võta neid vastutusele,
kui kevad heidab kinda
tudisevale talvele näkku.
Surnud lumi pudiseb
ja silinal sebivad veed.
...
Oleme siis meie
koolnud koolnute riigis?
Jõgedel on õigus
tõusta üle kallaste,
kuldnokal on õigus pesapaigale,
KUI KEVAD HEIDAB KINDA!

  • "Jõgedel on õigus", lk 69-70


Pajuvits leidis vee,
vanaisa käed leidsid tee,
kaev, kõigi kaevamuste alus!

Teadus on avastand
maaaluste jõgede tee,
toites surnud tähismaid.

Mooses lõi kepiga kaljust vee,
jootes januseid hingi.
Teadus ning pajuvits -
TEE KAEVULE.

  • "Tee kaevule", lk 72


Linu sugesin,
silmi lugesin,
kanga käärisin.

Kudusin päevi
ning kudusin öid,
kevaderoosat
ja suvesinist,
sügisekuldset
ning talve külma
ja kirgast valget.

Kes vanutas kokku
mu kilbise kanga,
mu liivilinase kanga,
vaevahalliks
ning valuruugeks?

  • "Kangas", lk 73

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel