Pukspuuistikud

Proosa muuda

  • On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks Cirsium või Onopordon. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb taimekesed ümber istutada ning aednikul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega. /---/ Siis tuleb taimed välja istutada, kuid mida peab inimene saja kuuekümne ohakaga peale hakkama? Ta on neid toppinud kõikjale, kus vähegi ruumi oli, aga neid on ikka veel üle saja kolmekümne järel. Kas visata tõesti prügihunnikusse, nüüd, kus nendega on nii palju vaeva nähtud?
"Naabrimees, ehk tahate mõned Cirsiumi istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
"No olgu peale."
Jumal tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult aias ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad!
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".