Dnepr (vene keeles Днепр, valgevene keeles Дняпро, Dniapro, ukraina keeles Дніпро) on Euroopa pikkuselt kolmas jõgi, mis algab Venemaal Smolenski oblastis, voolab läbi Valgevene ja Ukraina ning suubub Musta merre.

Mõkola Buratšok, "Kuis möirgab võimas Dnepr..." (1941)

ProosaRedigeeri

  • Kostab ainult, kuidas all mühab Dnepr, ning kolmest küljest üksteise järel kajab äkitselt ärganud lainete loks. Jõgi ei mässa. Ta toriseb ja poriseb nagu rauk. Kõik on talle vastukarva. Kõik tema ümber on muutunud. Ta on vaenujalal kaldaäärsete mägede, metsade ja heinamaadega ning kannab oma kaebusi Musta merre. (lk 118)
    • Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähedal", tlk Toomas Kall, 1992

LuuleRedigeeri

Kuis möirgab võimas Dnepr ja voogab;
tuul kurjalt undab laial veel
ja tõstab kõrgeid laineid hooga
ning pajud maani muljub teel.
Kuu vahel pilvest välja põikab,
ta pale kaame jälle kaob
kui paat, mis laineharju lõikab,
kord kerkib, kord taas alla vaob.

  • Tarass Ševtšenko, "*** Kuis möirgab võimas Dnepr ja voogab" (1837), tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 5


Nii mõeldes Jarema käis paigatud rõivas
Dnepri kallast pidi, õnnistatu käes.
Dnepr otsekui kuulas: jõel kerkisid võimsad
mäekõrgused lained, sööstsid hirmsas väes
     ägades ja mühisedes
     kaldapilliroogu;
     kärkis kõu ja vihvas välke
     keset tormihoogu.


Hävitati, hajutati
Setš selsamal ajal:
kes sai varju Doonau taga,
kes Kubaani rajal.
Üksi nüüd jäid kärestikud
mürisema steppi:
"Hukkasid nad meie lapsed,
hukkavad ka Dnepri!"
Mürisevad aina — ammu
nende hõim on hauas,
ning Ukraina suigutati
unne kauaks, kauaks.


Suurt Bosporust läbis kui ehmatusvahk —
ta polnud veel kuulnud, kuis kasakad kurtsid;
kui hallikal härjal tal värises nahk
ja möirates lained teed mereni murdsid.
Ning möiratas meri ja kihama lõi
ja kaebliku kaja Limaanile kandis;
Limaan ohet kordas ja edasi andis
ning kohisev laine ta Dneprile tõi.


Ma võõrsil kasvasin, ja pea
mul võõral maal ka läheb halliks;
ent üksinduses nõnda hea
ei näi küll miski ega kallis
kui Dnepr, ja paremat ei tea
kui meie kaunid kodurajad...
...
Ukrainast eemal, kodunt kaugel
näed tõelust nagu uneraugel:
nii õnnelik ja vaikne stepp,
mäenõlvad, nende vahel Dnepr
kui laps, kes kosub piimast aina.


Kõik on vait. Maa ohkab vaid ja tummub.
Varemete suitski surnud näib.
Dnepri kaldal kääbas kurjalt kummub,
tuisutuulega tal vestlus käib.

  • Maksõm Rõlski, "Koit", rmt: "Roosid ja viinapuud", tlk Harald Rajamets, 1966, lk 86-87

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel