Maksõm Rõlski

Maksõm Rõlski (ukraina keeles Максим Тадейович Рильський; 19. märts (vkj 7. märts), Kiiev – 24. juuli 1964, Kiiev) oli ukraina luuletaja, tõlkija ja filoloog.

Artiklid

Minu südamele on väga lähedased aianduse, viinapuuistanduste, kalanduse, jahinduse arendamise probleemid Ukrainas. Kui mul õnnestub abistada kas või ühtainsat kolhoosi asutada endale uus aed, istutada viinapuid — ja missugune viinamari võib kasvada ning areneda Ukrainas! —, rikastada järve oivaliste hõrnastega, asustada kaitsepiirkonda faasanite ning nurmkanadega, siis saab see olema minu lüürilise poeemi esimene osa, mille järgmised osad on siis pühendatud laulule, armastusele, sahale, raamatuile ja neile piirituile väljavaateile, mis avas meile surematu Oktoober. Ja ma kirjutan selle poeemi, kui aga ei lõpe mu füüsiline eksistents.
- Maksõm Rõlski, "Viisaastak ja kirjandus", Sirp ja Vasar, 18. mai 1946, lk 3

"Roosid ja viinapuud"

Tsitaadid väljaandest: Maksim Rõlski, "Roosid ja viinapuud", tlk Harald Rajamets, 1966.

Kui ma nõrken ja kukun, sest jõud on mul napp,
kes küll hädas mind aitama tuleb?
Kui mind pilkab mu vaenlaste vihane sapp,
kes küll pilkega suud neil siis suleb?

Kas ma üksi pean käima, et rõhuks mind tusk
ja näiks piinavalt pikk mulle ootus,
või ehk teel leian sõpru, kel sama on usk,
kellel sama on tiivustav lootus?

"Tee", lk 10

Põllud kolletavad, taevas aga sinab,
künnimees veab vagu üle kõrremaa...
Suudle viimast korda, emba viimast korda:
oskad armastada — oskad lahkuda.

"***Küpsenud on õunad, punetavad õunad!" (lk 15)

Ei ole loodus hinge sümbol
   või peegeldaja,
ta enda pärast armastada
   on teda vaja.

Ta pole ainult värsiteema
   või pildiaine,
tas varjul on kõik kõrgelt ülev
   ja pühalt maine.

"*** Ei ole loodus hinge sümbol..." (lk 19)

Vend, kanget punast veini vala,
kristalselt veikleb puhas klaas ...
Puud kahistavad kõrva sala:
"Kõik saab kord teoks — ja möödub taas.

Siis see, mis tundus tõelisena,
on kaduv vari, hajuv ving.
Mis unelmais näis hea ja kena,
sest peagi tüdib, väsib hing.
...
Sest kaovad päevad, möödub suvi —
mis aitab hädaldus ja lein?
Näe, klaasis veikleb loht ja huvi —
hea punane ja kange vein!"

"Punane vein", lk 22-23

Möödas on kõu, kõlab ööbiku laul, hobud kaugel
  hirnuma hakkasid nüüd. Õnn aga piire ei tea —
maa peale kõndima tulnud on õndsadki taevast:
  flööti ju sõrmitseb Paan, peeker on Bakchosel käes.

Kuid sinust kallimat nüüd me ei tea, jumalanna!
  Ehk sinu süü läbi küll Ilion hukkunud on,
ehk oled naisena petja sa küll. Aga kestku
  õndsalik armastus veel, võrratu kroonide kroon!

"***Möödas on kõu, mähib maad magus raugus ja hõngab..." (lk 30-31)

Kõik on vait. Maa ohkab vaid ja tummub.
Varemete suitski surnud näib.
Dnepri kaldal kääbas kurjalt kummub,
tuisutuulega tal vestlus käib.
...
Kanevi poolt küla hüüab, kuuled!
Iidne Kiiev virgub tuha all.
Jasnaja Poljanast käivad tuuled.
Koidab, koidab lõõsal heledal.

"Koit", lk 86-87

Valgustab rahvaid kui majakasilm
õnnistav rahu, ning selge on ilm,
kalamees muretult heita võib noota,
laine käib laugelt, head saaki on loota.

Rändlinnud lendavad, udutseb stepp,
rahutööks riistu taob alasil sepp,
aatom ei lõhustu surmavaiks seeniks —
ikka vaid üksmeelt ja õnne ta teeniks!
..
Neetud on see, kes ei tagane nõust
hõigata hauast taas sõja jälk lõust,
neetud on see, kelle ässitav astel
esimest naeratust ähvardab lastel!

"Sügisepäike", lk 122