Kiiev
Ukraina pealinn
Kiiev on Ukraina pealinn.
Proosa muuda
- Veetsin suurema osa oma Kiievi lapsepõlvest neljateistkordses elamukompleksis Dnepri vasakul kaldal, rajoonis, mis oli tekkinud pärast sõda ja mil otsekui polnuks minevikku, ainult puhas tulevik. Kuid kedagi ega midagi polnud unustatud, nagu luuletaja Olga Bergholz oli kirjutanud Leningradi blokaadi miljonile ohvrile mõeldes. Need read olid kõigi südames, asendades mälestusi kogu maal, neist ei saanud üle, sest neist sai ennustus, tänu neis peituvale ilmsele tõele ja peidetud valedele, kutsuti meid üles kõiki ja kõike mäletama, et me unustaksime, kes ja mis oli unustatud. (lk 36)
- Minu kodutänav oli ulitsa Florentsi, nimetatud nii meie ilusa Itaalia sõpruslinna auks, ja meil, kes me seal elasime, oli vedanud, sest meie aadressis ilmutas end Itaalia ilu, aga ka meie kuuluvus ilu maailma, meiegi tohtisime olla ilusad, meidki kasvatati renessansi vaimus, uuteks taassündinud inimesteks, meie asi oli seista maailmakõiksuse keskmes, kui ka raudse eesriide taga. (lk 36)
- Esimestel nädalatel kohtus isa liftis KGB juhtiva ohvitseriga, kes teda aastate eest üle oli kuulanud, ja tuli koju oma versiooniga my home is my castle'ist. Minu kodu on nende kindlus, ütles ta. (lk 37)
- Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther", tlk Kristel Kaljund, 2014
- Ma olen kindel, et nii mõnelegi on teleuudiste põhjal jäänud mulje, nagu valitseks Kiievis sõda. Suurbritannias ja Kanadas elavad sõbrad saadavad meile närvilisi meile ja kutsuvad meid kuni sõja lõpuni enda juurde elama – seda enam, et meil on ju kolm last. Ühele sellisele meilile vastas mu naine hiljuti: "Suur tänu. Aga siin on huvitavam." Ukraina on liigagi "huvitav" maa. Ühelt poolt on öösel Kiievis linna vahel jalutada harilikult isegi turvalisem kui Londonis või Pariisis. Teiselt poolt ei tea me mitte kunagi, mida uus päev toob. Ka praegu pole mul aimugi, mis juhtub homme. Ma ei tea isegi seda, millega võib lõppeda tänane päev.
- Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", 24. jaanuar 2014, tlk Anu Wintschalek, 2014, lk 74
- Lapsepõlves vallutas Kiiev mu südame korraliku suhkrurünnakuga. Nimelt olid mu vanematel ukrainlastest tuttavad, kes korra aastas meie kodu uksest suure käraga sisse vajusid. Neil oli alati kaasas tordikarpide virn, mis ulatus üle minu pea – neid torte oli ligi kümme tükki.
- Need olid kuulsad Kiievi tordid, mis nõukaajal oli umbes sama kõva valuuta nagu Vana Tallinn – tehtud sulaselgest beseest ja võilaadsest kreemist. Need küpsetised olid mingit maagilist radioaktiivset neoonset värvi ja oma vormilt meenutasid nad kahtlaselt ukraina proua soengut.
- Ühesõnaga, kui väikesele jõnglasele marsib uksest sisse torditorn, mis on temast kõrgem, näeb välja nagu tuumakatastroof ja on võikalt magus, siis arusaadavalt on noor hing igavesti müüdud.
- Nimi Kiiev käis mul pikka aega käsikäes jõhkra suhkrulaksuga.
- Marek Reinaas, "Kiiev, siin võiks elada!", KesKus, 8. november 2016
