Andrei Kurkov

Ukraina kirjanik

Andrei Kurkov (sündinud 23. aprillil 1961) on vene keeles kirjutav Ukraina kirjanik ja filmistsenarist. Prantsuse Auleegioni ordeni kavaler (2014). Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Võõra surm" (Смерть постороннего, 1996) ja päevik 2013–2014. aastatest.

Andrei Kurkov 2008. aastal


"Ukraina päevik"Redigeeri

Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest". Tõlkinud Anu Wintschalek. Äripäev, 2014.


  • Üleüldse on maailm hulluks läinud. Altševskis tuli täna kraanidest sinist värvi vett ja Gruusiasse saabus kaameli seljas šveitsi turist, kes oma koduloomaga juba 30 aastat lahutamatult koos elab. Tema nimi on Roland Verdon ja talle anti Thbilisis üle kõige originaalsema reisija diplom. Huvitav, kas tema tubli kaamel ka midagi sai? Prantsusmaal sadas samal ajal kõvasti lund ja osa riigist jäi elektrikatkestuste tõttu pimedusse.
Meil on kõik palju lihtsam ja kurvem. Meie jäime juba jälle tulevikuta. (21. november 2013, lk 10)
  • Euroopa diplomaadid küsisid minult pärast südaööd: "Mida nüüd teie Ukrainaga küll peale hakata?" Vastasin: "Minu Ukrainaga? Võtke ta aga endale! Koos minu ja ülejäänud elanikega." Ukrainal on lõppude lõpuks ennegi uusi peremehi olnud. Peaasi, et uued reeglid oleksid arusaadavad ja neist oleks hõlbus kinni pidada. See on see, mida kõik tahavad. Ja et kõik need reeglid, viimane kui üks, mahuksid ühte kirjaritta, ühte lihtlausesse. Nagu piibli kümme käsku: sa ei pea tapma, sa ei pea varastama jne. Siis lööksid kõik käsi kokku ja hüüataksid: "Kui lihtne see on! Kui lihtne on tsiviliseeritult elada!" Ja küsiksid igaks juhuks: "Aga kas meie jaoskonna miilits ka neist kinni peab?" Kui kõik reegleid tunnistavad, ei jää ka vaesel kohalikul miilitsal midagi muud üle. Kui reegleid ei tunnistata, on miilitsal edaspidigi "õigus" oma lastele väikeettevõtja kioskist ilma rahata jäätist tuua. Ja siis kasvavad väikeettevõtja lapsed üles, rinnus vihkamine miilitsa laste vastu. (25. november 2013, lk 12–13)
  • President Janukovõtš lendas Vilniusesse, aga miks ta ülepea Euroopa Liidu tippkohtumisele läheb, jääb esialgu ebaselgeks. Seda enam, et tema toetajad kandsid juba läbi Kiievi tänavate eurointegratsiooni kirstu, mis oli mässitud homoseksuaalide lipu sisse. Sellest Euroopa-vastasest kampaaniast, mille on organiseerinud müütiline – või õigemini virtuaalne – ühiskondlik liikumine Ukraina Valik, on mul põhjalikult kõrini. Kogu riigis on üles pandud plakatid ja reklaamtahvlid piltidega, mis vahendavad sõnumit, et pärast assotsieerumislepingu allkirjastamist Euroopa Liiduga peavad kõik ukrainlased geideks või lesbideks hakkama. Isegi metroos eskalaatoriga sõites ei pääse kümneid sellesisulisi plakateid nägemata. Kiievis naerdakse selle kampaania üle, aga ma pelgan, et Ida-Ukrainas ja maakolgastes võivadki inimesed oma lihtsameelsuses uskuma jääda, et üks Euroopa nõudmistest Ukrainale on kõigi kodanike homoseksuaaliks hakkamine, ja kui seda tingimust ei täideta, jääb leping allkirjastamata. (28. november 2013, lk 20–21)
  • Jah, üheksa päeva tsiviilelanikkonna proteste, milles ei osale isegi opositsioon – see on tõesti rekord. Suurtest telekanalitest kajastas aset leidnud sündmusi tõepäraselt ainult 1+1 – seal vilksatas uudistest läbi lühike videolõik, kuidas opositsioonipoliitikud külastavad Mõhhailo kloostris pelgupaiga leidnud protesteerivaid tudengeid. Üliõpilasi poliitikute visiit just ülearu rõõmsaks ei teinud. Üks tudeng küsis neilt otse: "Ja miks teie eile öösel Maidanil ei olnud?"
Euroopa ja USA mõistsid miilitsa brutaalse käitumise hukka. Õhus on pikse lõhna. Paljud ütlevad, et nad läksid eile magama Ukrainas, aga ärkasid täna hommikul Valgevenes. Valgevene variandil pole siin aga šansse! Ukraina on selleks lihtsalt liiga mitmepalgeline ja suur, et meie riiki oleks võimalik diktatuuriks muuta. (30 november 2013, lk 25)
  • Janukovõtš kutsus kõigepealt silovikud Mežõgirjasse oma residentsi, lubas siis ümmarguse laua nõupidamise korraldada ja teatas, et pöördub koos kolme varasema presidendiga televisiooni kaudu rahva poole. Nojah. Seda ta siis ka tegi. Vastik oli vaadata. Kui ta rääkis, kuidas Berkuti üksused novembri lõpus tudengeid peksid, ilmus ta näole rahulolev muie. Tema kõrval istunud esimene iseseisva Ukraina president Leonid Kravtšuk naeratas samuti. Ainult Leonid Kutšma tundis end silmanähtavalt ebamugavalt ja ebakindlalt. Juštšenko istus osavõtmatu näoga, nagu teda polekski seal. Mis praegu Maidanil toimub, pole päris selge. (9. detsember, lk 36–37)
  • Miks on aktiivne ainult üks pool, mis annab oma sõnade ja tegudega märku soovist teistmoodi elada? Miks teine vaikib ja Ukraina televiisorit vahib? Või on nõus lubatud 400 grivna eest valitsuse poolt saadetud bussis sellesama valitsuse pukkijäämist nõudvale miitingule sõitma, et siis pärast kodus kõnniteele sülitada ja kiruda, et pärast sõitu kästi alla kirjutada kviitungile 200 grivna kättesaamise kohta, aga välja maksti ainult 100 ja teatati, et ülejäänud 100 tuli sõidukulude katteks kinni pidada? Nimelt nii juhtus Žõtomõri oblasti riigiteenistujatega, aga kindlasti oli niisuguseid juhtumeid mujalgi. (9. jaanuar 2014, lk 61)
  • Kui mul sõnadest puudu tuleb, sirutub mu käsi nagu iseenesest raamatute poole. Viimasel ajal on mul järjest sagedamini tunne, et mul pole sõnu. Üks kahest: kas muutub elu järjest kirjumaks või on sõnad, mis seda kirjeldada suudaksid, minema uhutud. Pigem vastab tõele viimane. Inimesed kasutavad üha vähem sõnu ning suhtlevad üha sagedamini pelkade hüüatuste ja žestide abil. (15. jaanuar 2014, lk 66)
  • Janukovõtš kirjutas alla seadustele, mis Regioonide Partei käetõstmise varal hääletusel läbi olid läinud. Kätt tõstnuid keegi niikuinii keegi üle ei lugenud, aga nüüd on see tsirkus "õigusjõuline". Elu läheb nüüd sama lõbusaks nagu Moskvas: üle kolme inimese ei tohi tänaval "jõukudesse koguneda", mobiiltelefoni SIM-kaarte müüakse ainult sissekirjutusega passi ettenäitamisel ja nii edasi. Lisaks nendele idiootsetele seadustele kirjutas ta alla ka alanud aasta eelarvele. Sõjavägi saab kõigest 40 protsenti varasematest finantsvahenditest, aga miilits, prokuratuur ja kohtud see-eest 80 protsenti rohkem! (17. jaanuar 2014, lk 69)
  • Issanda ristimise päev. Täna ennelõunal kell üksteist kastsid mõned kirjanikud ja kirjastajad ennast jälle meie vanas kohas Gidropargi kaldapealsel Petšerski kloostri vastas Dnepri külma vette. Kahju, et mina sellest seekord osa võtta ei saanud. Gruševskõi tänaval leidsid just aset omad "ristsed". Sinna oli kogunenud üle 10 000 meeleavaldaja, kuid ka Berkuti võitlejaid ja sõdureid oli märksa rohkem kui eile. Miilits oli lasknud kohale vedada hiiglasliku veekahuri ja hakkas protestijaid veega üle ujutama, et neid barrikaadidelt taganema sundida. Väljas oli seitse kraadi külma. Läbimärjad protestijad karjusid: "Ristsed! Ristsed!" Nii nägi siis välja seesinane Issanda ristimise päev anno 2014, kui pühitsetud vesi otse barrikaadidele kohale toodi. (19. jaanuar 2014, lk 69–70)
  • Nüüd on normaalne vihata omaenda riigi presidenti, kes ei oska vigadeta kirjutada, millestki mõhkugi ei jaga ning, nagu paistab, pole kunagi kusagil midagi õppinud. Äärmisel juhul võis ta üht-teist õppida ehk kahe noorpõlveaegse vanglakaristuse ajal. Janukovõtši-taoline president ei saa olla normaalne. Sellest johtuvalt on normaalne teda vihata ja aktsepteerimast keelduda. Protestid on mitteaktsepteerimise ja mittesallimise kõige vahetum vorm. Ka see on normaalne. Kui riigivõimu poliitiliselt rünnata, siis võim kas reageerib sellele või ignoreerib seda. Kui riigivõimu – see tähendab siis miilitsa – suunas lendavad kivid ja Molotovi kokteilid, vastab ta kumminuiadega. Ons ka see normaalne? Kreekas näiteks küll. Saksamaal ka. Seal pole aga miskipärast võimalik, et kriminaalse minevikuga inimene presidendiks saaks! Meie kohaliku intifada esimeseks ohvriks sai 20-aastane armeenlane Sergi Nigojan, kes oli Ukraina kodanik, elas Dnipropetrovski oblastis ja deklameeris barrikaadidel Tarass Ševtšenko luulet. (22. jaanuar 2014, lk 71)
  • Ma olen kindel, et nii mõnelegi on teleuudiste põhjal jäänud mulje, nagu valitseks Kiievis sõda. Suurbritannias ja Kanadas elavad sõbrad saadavad meile närvilisi meile ja kutsuvad meid kuni sõja lõpuni enda juurde elama – seda enam, et meil on ju kolm last. Ühele sellisele meilile vastas mu naine hiljuti: "Suur tänu. Aga siin on huvitavam." Ukraina on liigagi "huvitav" maa. Ühelt poolt on öösel Kiievis linna vahel jalutada harilikult isegi turvalisem kui Londonis või Pariisis. Teiselt poolt ei tea me mitte kunagi, mida uus päev toob. Ka praegu pole mul aimugi, mis juhtub homme. Ma ei tea isegi seda, millega võib lõppeda tänane päev. (24. jaanuar 2014, lk 74)
  • Donbassi elanikud vaatavad Venemaa telekanaleid ja Vene uudistesaateid. Nad räägivad vene keelt ning peavad kõiki Lääne-Ukraina elanikke marurahvuslasteks ja fašistideks. Kuni 2010. aastani armastasid paljud neist Venemaad ja Putinit. Nimelt nemad valisidki Viktor Janukovõtši presidendiks. Kuna Janukovõtš on üks neist. Kuna ka temal oli raske lapsepõlv, nagu paljudel teistel Donbassis. Kuna ta oli olnud Donetski oblasti kuberner ja sel ajal kogu piirkonda kindlakäeliselt hallanud. Miski tema juures meenutas Donbassi elanikele Jossif Stalinit – või õigemini üht Stalinile omistatud legendaarset iseloomujoont: karm, kuid õiglane. (24. jaanuar 2014, lk 78–79)
  • On tõsi, et Lääne-Ukraina on alati Kesk- ja Ida-Ukrainast erinenud. Lääne-Ukraina sattus Nõukogude Liitu alles pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal, aga Nõukogude Ukraina osa sai sellest tegelikult alles pärast Teise maailmasõja lõppu. Veel kuni 1960. aastate alguseni kestis Lääne-Ukrainas partisanisõda kommunistide, NKVD üksuste ja Nõukogude võimu esindajate vastu. See sõda nõudis mõlemalt poolelt tuhandeid ohvreid. Kümneid tuhandeid arreteeriti. Mälestus sellest mitte ainult et ei ela tänaseni, vaid on Lääne-Ukrainas ka täielikult legaliseeritud. Tookord Nõukogude võimu vastu võidelnute nimesid kannavad tänapäeval tänavad ja väljakud. Lvivi oblastis Strõi linnas avati nõukogude võimu vastu võidelnud vastupanuliikumise juhi Stepan Bandera perekonnale pühendatud muuseum. Lvivis saab Lontski tänava türmi nimelises muuseumis külastada NKVD ja KGB vangikonge, kust käis läbi tuhandeid kommunismi vastu võidelnuid. Vastupanu kommunistlikule diktatuurile on Lääne-Ukrainas endiselt tugev. Tänapäeval avaldub see trotsis igasuguse diktatuuri vastu. On märkimisväärne, et Lääne-Ukraina vaim on viimase 20 aastaga jõudnud levida ka pealinna Kiievisse ning teistesse riigi olulistesse piirkondadesse. (24. jaanuar 2014, lk 79–80)
  • Orjade geneetilise mäluga inimesed unistavad orjapidajaks saamisest. Vaba inimese geneetilise mäluga inimesed unistavad vabadusest kõigile. (26. jaanuar 2014, lk 80)
  • President Janukovõtš, kes pole proteste viis nädalat märkamagi teinud ega neile reageerinud, andis nüüd ootamatult välja määruse Tarass SevtŠenko nimelise rahvusliku kultuuriauhinnaga kaasneva rahalise preemia viiekordistamise kohta; lisaks sellele kuulutas ta välja ligi tuhat kirjanikele, luuletajatele, heliloojatele ja muudele kunstitegelastele mõeldud "presidendi stipendiumi". Tema ühtäkki tärganud "armastusel" kunstnike vastu saab olla ainult üks selgitus: tõenäoliselt on talle öeldud, et ükski nimekas kunstnik ega kirjanik pole nõus avalikult tema toetuseks sõna võtma, nagu ka ükski tuntud laulja ega rokkmuusik polnud isegi suure raha eest valmis esinema praeguse riigivõimu toetuseks korraldatud miitingutel. Ukrainas on kunst ammu riigivõimust "lahutatud". Nii oli see juba päris iseseisvuse alguses 1991. aastal. Kuigi kultuuriministeerium on loomulikult olemas. (27. jaanuar 2014, lk 82)
  • Janukovõtš on jälle peitu pugenud ja vaikib. Ta ootab, et saaks istuda valitsuse lennukisse ja lennata Sotši olümpiamängudele Putiniga kohtuma. Ganna German selgitas, et Janukovõtš ei taha enne Putiniga kohtumist kriisi lahendamise asjus mingisuguseid otsuseid langetada. Selge see, mida ta saakski ilma Putinita ette võtta? Siin pole tal ju kellegagi nõu pidada. Ukrainas ei leidu lihtsalt ühtegi inimest, kes oleks Janukovõtšiga strateegilise mõtlemise koha pealt võrdväärne. (5. veebruar 2014, lk 87)
  • Üleeile, 5. veebruaril teatas Regioonide Partei raadasaadik Oleg Tsarjov ameeriklaste dessandi maabumisest Lääne-Ukrainas ning nõudis, et kutsutaks kohale Vene tankid. Huvitav küll: kui nüüd Vene tankid tõepoolest läbi kogu Ukraina riigi läänepiiri äärde veereksid ning veenduksid, et seal ei ole mingisuguseid USA sõdureid, kas nad sõidaksid siis lihtsalt jälle koju tagasi ja paluksid ärevuse tekitamise pärast vabandust??? (7. veebruar 2014, lk 91)
  • Aga see ei saa nii lõppeda. See võib üksnes pisut takerduda, sest Ukraina ei piirdu Kiievi Maidaniga. Mis saab edasi? Ülemraada laialisaatmine, uued valimised kuue kuu pärast, opositsioonijuhtide isikupuutumatuse tühistamine ja nende vahistamine? Meie riigil pole kunagi varem olnud presidendiks sellist idiooti, kes on nüüd suutnud radikaliseerida ühe kõige tolerantsema rahvuse! (18. veebruar 2014, lk 105)
  • Venemaa tahab Ukrainas sõda. Medvedev teatas täna, et Venemaa täidab oma lubaduse Ukrainale raha laenata ainult siis, kui riigis on legitiimne ja tõhusalt töötav valitsus ning Janukovõts ei luba enam demonstrantidel teda jalamatina kasutada. Täna kaotas elu üks Lvivi katoliikliku ülikooli õppejõud ning veel mitukümmend inimest. Snaiperid tulistavad isegi noorukesi meditsiiniõdesid. Üks nendest, Lesja, sai kaelast haavata. Talupojad peatavad teedel tituškade ja sisevägede sõdurite busse; Maidanil kapituleeruvad sisevägede sõdurid, üks kolonelleitnant pani relvad maha ja andis Maidanil pühaliku tõotuse teenida Ukraina rahvast. (20. veebruar 2014, lk 109)
  • Krimmi raada eesistuja jõudis juba Moskvas käia ja kuulutada seal Krimmi elanike soovi jälle Venemaa alamateks saada. Krimmitatarlaste reageeringut ei tulnud kaua oodata. Tatarlased, kes Stalini võimu ajal Krimmist minema küüditati ning alles 1990. aastate alguses, pärast Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist oma ajaloolisele kodumaale tagasi said pöörduda, on valmis kõigi vahendite ja meetoditega poolsaare järjekordse Moskva võimupiirkonda sattumise vastu võitlema. Ida-Ukraina suurlinnas Harkivis kutsub kohalik kuberner kokku Lõuna- ja Ida-Ukraina raadasaadikud, et arutada Kiievist lahkulöömise võimalusi. Paljukannatanud maa ähvardab tükkideks rebeneda, aga Janukovõtš seda ei märka. Teda huvitab ainult üks: kuidas võimule jääda. Nüüd kõlab küsimus küll juba pisut teisiti: kuidas jääda võimule ennetähtaegsete valimisteni. (21. veebruar 2014, lk 110)
  • Täna hommikul pesin näo puhtaks ja vaatasin tähelepanelikult peeglisse. Paistab, nagu oleksin viimase kolme kuuga viis aastat vanemaks jäänud. Hommikuti pean normaalse enesetunde saavutamiseks oma nägu nüüd kauem külma veega uhtuma. (24. veebruar 2014, lk 112)
  • Regioonide Partei sekkus võimul olles sisuliselt kõikide Ukraina oblastite asjadesse. Nii Krimmis kui ka kogu ülejäänud Ukrainas pandi kõigile olulistele riiklikele ametikohtadele, isegi rajooniprokuröride ja maksuameti juhatajate omadele, Janukovõtši ja tema partei kodumaalt Donbassist tulnud inimesed. Donbassis elab üle seitsme miljoni inimese. Regioonide Parteis on ametlikult üle miljoni liikme. Tegelikult on see aga "surnud hingede" partei. Gogolile oleks see väga meeldinud. Tema revident oleks kindlasti nagu naksti kokku ostnud kõik need virtuaalsed liikmed, keda tervete kaevanduste, vabrikute või tehaste kaupa parteisse võeti. (24. veebruar 2014, lk 115)
  • Üks Ukraina päritolu vene fantaasiakirjanik teatas Moskvas, et protesti märgiks "ukraina fašismi" vastu keelab ta oma raamatute tõlkimise ukraina keelde! Raskekujuline skisofreenia. Kirjutasin talle vastuseks: "Härra Lukjanenko, nagu kuulda, olete Te fantaasiaromaanide autor. Kummaline, et Teil ei jätku fantaasiat mõistmaks, et ukraina rahvas ei soovi elada totaalse korruptsiooni süsteemis ja kirjaoskamatu riigivõimu all, mis on endast mälestuseks jätnud paljaksriisutud maa ning tühja riigikassa. Arvestades seda, kui väga Ukraina sündmused Teid muretsema panevad, rõõmustan juba ette võimaluse üle lugeda tulevikus Teie biograafilist romaani, mis on pühendatud Teie kirjanikust kolleegi Viktor Janukovõtši saatusele. Juhul kui ta ükskord Venemaale jõuab, peaksite tingimata temaga isiklikult tuttavaks saama, et ta võiks Teile pajatada kõikidest oma elu ja tegevuse uskumatult põnevatest üksikasjadest. Kaks selle suurusjärgu fantasti lihtsalt peavad omavahel sõpradeks saama! Muuhulgas võib ta Teile nimetada paari sellise luuletaja ja kirjaniku nime, kelle teoste avaldamine tuleks Ukrainas ära keelata." (25. veebruar 2014, lk 117–118)
  • Õhtul käisime ilma lasteta Ljuda ja Andri Maistruki juures teed joomas. Nad vaatasid televiisorit: kanti üle Venemaa föderatsiooninõukogu istungit, mis hääletas ühehäälselt sõjaväe sissemarsi poolt Ukraina territooriumile! "Poliitilise olukorra normaliseerimiseks." Liza oleks äärepealt nutma puhkenud. Minu enda meeleolu langes justkui Mariaani süvikusse. Palusin Maistrukkidel kanalit vahetada või televiisor välja lülitada – vastasel korral oleks mu mõistus ja seejärel ka süda võinud töötamast lakata. (1. märts 2014, lk 120)
  • Tunne uhkust, Venemaa! Sinu natsionalistidest poliitturistid, õigemini küll maailma suurima neonatside rühmituse Vene Rahvusliku Ühtsuse liikmed heiskasid Harkivi riikliku rajoonivalitsuse hoonele Vene lipu, üks "kangelastest" on Venemaa kodanik ning elab Moskvas. Samal ajal peksti Euromaidani aktiviste, neid sunniti põlvitama ja nende näod määriti rohelise värviga kokku. Kirjanik Sergi Žadan keeldus põlvili laskumast ja teda peksti pesapallikurikatega vastu pead. Nüüd lamab ta haiglas. (2. märts 2014, lk 123)
  • Laupäeval käisin küla postkontoris – mul oli vaja mädarõikaviina osta. Seekord seda postkontoris aga ei müüdud. Kõik muu oli olemas nagu harilikult: päevalilleõli, kalakonservid, tatratang, margariin... Ma oleksin kangesti tahtnud postkontorist pudeli viina ja postmargi osta, margi viinapudeli sildil ära tembeldada lasta ja siis kogu komplekti kellelegi mälestuseks kinkida. Mine tea, äkki muutub meie maa varsti tsiviliseerituks ja külapostkontorites alkoholi enam ei müüdagi??? Seda ma igatahes ei usu!!! Midagi peab ju minevikust alles jääma. Tõsi küll: mida vähem, seda parem! (3. märts 2014, lk 124)
  • Astusin läbi Petja Hazini poolt töö juurest, kuulasime Putini pressikonverentsi. Ta valetab nagu õlitatult. Naeratab, viskab nalja. Ilmneb, et okupatsioon oli ainult nali. Need olid ammuilma plaanitud õppused. G8 Sotši tippkohtumise boikoteerimise ähvarduse kohta kostab Putin: "Kui nad ei taha, ärgu tulgu!" (4. märts 2014, lk 126)
  • Samuti jutustavad nad, kuidas Ukraina sõjalaeva Ternopil kapten, kellelt üks Vene armee admiral relvade mahapanemist ja allaandmist nõudis, sellele lausega "Venelased ei alistu!" vastas ning Vene admiralile selgitas, et tema, kapten Jemeljantšenko, on rahvuselt venelane ning pool tema laeva meeskonnast samuti. Admiral lahkus tühjade kätega. (6. märts 2014, lk 127)
  • "Krimmis möödus öö rahulikult". See pealkiri figureerib interneti uudistevoos igal hommikul. Linki avada ja teksti lugeda pole mul aga mingit tahtmist, sest sealsamas kõrval, all- ja ülalpool ning lehekülje servadel seisavad teised pealkirjad: et Krimmi miilits on vahistanud Euromaidani koordinaatori Krimmis, et on röövitud ühe eelmisel päeval Vene väeosade poolt tormijooksuga allutatud Ukraina garnisoni komandör, et on esinenud hoiatuslaske OSCE rahvusvahelise vaatlusmissiooni suunas, mis on juba korduvalt teinud edutuid katseid Krimmi poolsaarele sisse pääseda, et on hävitatud rannikuseiret teostavad piiripunktid, et Vene väed on Perekopi maakitsusele kaevikud kaevanud ning Hersoni oblastis põllud mineerinud, või et vene "kasakad" on automaatidest tulistanud Ukraina piirivalvele kuuluvat lennukit. Sevastopolis said samade "kasakate" käest peksa Ukraina teleajakirjanikud ja koos nendega üks juhuslikult seal viibinud Vene korrespondent. Kõikide nende uudiste taustal mõjub pealkiri "Krimmis möödus öö rahulikult" Vene teadeteagentuuri kurja naljana. Sest Krimmi poolsaare okupeerinud Vene vägede jaoks möödus öö ju tõepoolest rahulikult. Neid ei rünnanud keegi, keegi ei üritanud nende "rohelisi mehikesi" rohelise värviga üle kallata, keegi ei loopinud nende pihta Molotovi kokteile, keegi isegi ei sõimanud neid täiest südamest. Selle "muistse Vene maakamara" "vabastajad" tunnevad ennast suurepäraselt ja nagu kodus. (9. märts 2014, lk 128–129)
  • Kuigi olen vaadanud mitmeid videoid Krimmi värskeimaist sündmusist, on jäänud üks motiiv, mida ma ikka asjatult taga otsin. See on Vene televisiooni traditsiooniline kaader, mis näitab, kuidas "vabastatud" Krimmi elanikud oma Vene "vabastajatele" lillede, soola ja leivaga vastu tulevad. Esialgu arvasin, et selle puudumine viitab asjaolule, et mõni Kremli propagandakeskus pole oma tööd korralikult teinud. Aegamisi hakkas mulle aga koitma, et Venemaal oleks veel liiga vara kodumaistes telekanalites sellise pilte näidata. Lõppude lõpuks ei viibi Kremli ametliku versiooni kohaselt Krimmis üldse Vene väeüksusi. Seal on üksnes teadmata arv Vene Musta mere laevastiku madruseid, teadmata arv mingisuguseid automaatidega relvastatud kasakaid, teadmata hulk sõjaväetehnikat ning kümneid või ka sadu Sevastopolist saabunud Berkuti võitlejaid, kes on Vene poolele üle jooksnud. Vene väeosi seevastu, kes oleksid "Ukraina hädaohust vabastajatena" Krimmi sisse marssinud, ametlikult ei ole. Siiamaani igatahes mitte. Aga teades, kuidas Vene televisioon töötab, olen ma kindel, et kaadrid "vabastajate" sissemarsist Krimmi, naistest, kes, väikelapsed käsivarrel, neile kaela viskuvad, range olemisega raukadest, kes südamerõõmust tagasihoidliku mehepisara poetavad, ning lastest, kes mõlemal pool Vene kolonniga kaasa jooksevad ning vaprate "kangelastega" sammu pidada üritavad, on juba ammu valmis vändatud ja monteeritud ning võivad vajadusel iga silmapilk eetrisse minna. See seisab veel ees. Esialgu üritame meie, Ukraina kodanikud, alles kangekaelselt aru saada, kuidas võis juhtuda, et Nõukogude Liidu mantlipärija, 1945. aastal Euroopas fašismi üle võitjaks jäänud maa nüüd ise fašismi teele on astunud ning ei kasuta oma võitluses mitte üksnes Goebbelsi valepropaganda meetodeid, vaid rakendab selles ka omaenda pesuehtsaid, Venemaa Rahvuslikku Ühtsusse ja muudesse neonatsistlikesse rühmadesse ja rühmitustesse kuuluvaid fašiste, kes on saadetud Ida- ja Lõuna-Ukrainasse ekstsesse alustama, elanikkonnale hirmu naha vahele ajama ja olukorda destabiliseerima. (9. märts 2014, lk 129–130)
  • Esmaspäeval, 17. märtsil tunnustas Putin Krimmi iseseisvust ning juba samal päeval näidati Vene televisiooni õhtustes uudistes Ukraina kaarti ilma Krimmi poolsaareta. Eile Euroopa ja USA poolt väljakuulutatud sanktsioonid 21 Krimmi ja Venemaa isiku suhtes kutsusid paljudel mu lähemas tutvuskonnas esile mõistmatuse ja kibeda naeru. Teised ütlesid, et sanktsioonid sellega alles algavad. Elame, näeme. Esialgu arenevad sündmused Krimmis erakordselt kiiresti ning Euroopas erakordselt aeglaselt – nagu ei jõuaks uudised sinna interneti kaudu, vaid neid toimetaks kohale postipoiss ratsahobusel. (17. märts 2014, lk 138)
  • Täna hommikul näidati Ren TV ja teiste Vene telekanalite ilmateadetes Venemaa meteoroloogilist kaarti, mis hõlmas ka Krimmi, Donbassi ja Harkivit. Ma tean, et kaarte võib olla mitmesuguseid. Kõige sagedamini kasutatakse poliitilist kaarti, kuid see peab vastama ka teiste riikide poolt tunnustatule. See Venemaa kaart, mida praegu televisiooni ilmateadetes näidatakse, on tõenäoliselt Putini isiklik kaart, mis illustreerib seda, missugusena ta tulevikus Venemaad hea meelega näha tahaks. Või tehakse seda selleks, et valmistada Venemaa elanikkonda juba ette täiendavate Ukraina alade okupeerimiseks? Sel juhul tuleks tulevikus ehk täpsemalt Vene televisiooni ilmaennustusi jälgida ning tähelepanelikult silmas pidada, ega sealsel ilmakaardil ei hakata lähemal ajal näitama ka Kiievi, Varssavi, Riia ja Vilniuse ilma. (20. märts 2014, lk 145–146)
  • Pariis. Täna hommikupoolikul küsis üks prantsuse ajakirjanik minult intervjuud võttes: "Millest Putin nüüd unistab? Kas tal on oma "Ukraina unistus"?" Vastasin: Putin ei unista, vaid teeb plaane ning viib oma plaanid dünaamiliselt, samm sammu järel ellu, kuulatades iga sammu juures teraselt niinimetatud maailma avalikkuse reageeringuid. Nüüd, kui kõik Vene Föderatsiooni alamad on Krimmi annekteerimist korrektse ja õiguspärasena tunnustanud ning endale selles küsimuses koguni Süüria, Põhja-Korea ja veel mõne võrreldava riigi toetuse kindlustanud, jääb Putini jaoks suurimaks probleemiks see, et tsiviliseeritud maailm keeldub Krimmi Venemaa Föderatsiooni osana tunnustamast. Niikaua kui Krimmil puudub (tsiviliseeritud maailmas) legaalne staatus, ei tee keegi peale Venemaa, Põhja-Korea ja Süüria sinna ka investeeringuid. Territooriumile langeb Moskva vari. (21. märts 2014, lk 147)
  • Sellepärast on praegu Putini esmane ülesanne otsida võimalikke teid, et panna Euroopa ja USA Krimmi annekteerimist tunnustama. Selle probleemi lahendamiseks on aga vaid üks tee: organiseerida Ukrainas kodusõda ning venemeelsete, iseenesest mõistetavalt relvastatud aktivistide marss Kiievi peale koos nende Vene kolleegidega. Kiievisse jõudes tuleks sel armeel kukutada "illegitiimne" valitsus ja presidendi kohusetäitja ning asendada need kaasatoodud "Ukraina rahva" esindajatega. Nende hulka võiksid kuuluda nii koos Janukovõtšiga maalt põgenenud ekspeaminister Azarovi valitsuse tuumiku liikmed kui ka kunagised Regioonide Partei liidrid, kes hetkel ülemraadas ei tööta, kuid pole ka Venemaale pagenud, vaid redutavad oma kodukandis Donetski oblastis. Seejärel kuulutaks uus valitsus välja "legitiimse" presidendi – Janukovõtši – täiesti võimalik, et mitte tegeliku, vaid pelgalt virtuaalse tagasipöördumise. Janukovõtš allkirjastaks Skype'i teel Moskvast uue sõprus- ja koostöölepingu Venemaa Föderatsiooniga. Selles seisaks, et Ukraina juhtkond on südamest rõõmus "põlise Vene ala" Krimmi tagasipöördumise üle emakese Venemaa rüppe ning palub käsitada Krimmi Ukraina kingitusena Venemaa Föderatsioonile – tänutäheks "kiratsevale" Ukrainale osutatud pikaaegse ennastohverdava hoolitsuse ning Ukraina riigi raugematu moraalse ja majandusliku toetamise eest ning ühtlasi ajaloolise õigluse taas jalule seadmise märgina. Mis edasi saab, seda on, ma usun, hõlbus ette kujutada. Angela Merkel, François Hollande ja paljud teised hingavad kergendatult ning asuvad, igaüks omaette, kibekähku ja valutult taastama oma majanduslikke ja finantsilisi sidemeid Putini Venemaaga. Nad ütlevad: "Hästi, inimesed, ongi kõik. See oli ainult väike arusaamatus purjuspäi. Teate küll, kuidas slaavlastel need asjad mõnikord käivad. Nüüd oleme jälle ära leppinud, kõigis küsimustes üksmeelele jõudnud ning võime niisugused pisiasjad nagu Krimm unustada." (21. märts 2014, lk 147–148)
  • Venemeelsete pensionäride võitlusvaimu tugevdamine on neil juba õnnestunud – neile on teatatud, et Venemaa pensionid on neli korda kõrgemad kui Ukrainas. Pensionärid usuvad neid ja ootavad. Paljud neist ütlevad, et oleksid nõus ka korraga kaht pensioni saama: Vene ja Ukraina oma. Ukraina pensione märtsikuu eest pole Krimmis aga veel keegi kätte saanud. Ukraina valitsusel selles süüd ei ole. Krimmi võimud on lihtsalt sulgenud Ukraina riigikassa pangakontod, millele Kiievi riigieelarve raha oleks pidanud laekuma. Kiievist ei jõua Krimmi nüüd enam mingeid riiklikke väljamakseid. Venemaa teleuudistes ei näidata aga ühtegi Krimmi elanikku, kellele see muret valmistaks. Vastupidi: Vene telekanalid edastavad jätkuvalt ainult kaadreid sellistest poolsaare elanikest, kes on Venemaa tiiva alla tagasipöördumise üle rõõmsad ja õnnelikud. Paari päeva eest seletas üks Krimmi mutike teleintervjuus vaimustatult: "Meile hakatakse nüüd Venemaalt ešelonide kaupa puhkajaid saatma!" Ma leian, et nende Krimmi elanike hümn, kes samamoodi mõtlevad kui see eideke, peaks kõlama "Back to the USSR"! Ešelonide kaupa – ja nimelt loomavagunites – saadeti Stalini ajal vange Gulagi vangilaagritesse. Et see eideke mõtleb, nagu Putin võiks anda käsu Venemaa kodanikud vagunitesse panna ja väevõimuga Krimmi puhkusele saata, näitab piltlikult paljude eakate vene emakeelega Krimmi elanike mõttemalle. (24. märts 2014, lk 152)
  • [Krimmis, Feodossijas asuva Karadagi rahvuspargi vanemteadur] Maltsev jutustas, et talle olid helistanud Moskva kolleegid, kellega koos. ta kunagi Moskva ülikooli lõpetas. Nad tundsid huvi Krimmis kasvavate haruldaste taimede vastu. Nagu ta kolleegid rääkisid, koguvat nad parasjagu andmeid, mille alusel need taimed Venemaa punasesse raamatusse võtta. Nüüd on siis Venemaa punane raamat Ukraina lillekeste ja kõrrelisteni jõudnud. Ma poleks varem kunagi selle peale tulnud, et botaanikuid on võimalik poliitika vankri ette rakendada, aga nüüd on selge: Venemaal peab igaüks Krimmi okupatsiooni heaks oma panuse andma. Sõjaväe ülesandeks on anastada territoorium ja inimesed, Venemaa riigipank anastab finantssfääri, Rostelekom telekommunikatsiooni ning botaanikud anastavad taimed, kõrrelised, põõsad ja puud. Varsti on järjekord Venemaa zooloogide käes. (26. märts 2014, lk 159–160)
  • Venemaa haridusministeerium on välja töötanud metoodilised juhtnöörid eriõppeaine nimega "Krimmi tagasipöördumine Venemaa Föderatsiooni" käsitlemiseks Vene koolides. Metoodika sisaldab küll lühikest ülevaadet Krimmi ajaloost, kuid selles ei mainita sõnagagi krimmitatarlasi ega nende küüditamist Stalini valitsuse ajal. Juba jälle pole neid Venemaa jaoks olemas. Vene telekanalite reportaažid Krimmist ei maini neid samuti sõnagagi. (28. märts 2014, lk 169)
  • Täna räägiti Vene meedias Altševskis toimunud demonstratsioonist Ligikaudu 160 mitte päris kainet aktivisti olid seal kogunenud meeleavaldusele "Vene kevad", nõudnud teadmata mille natsionaliseerimist ja sotsiaalset õiglust ning heisanud viimaks Prantsuse lipu – nähtavasti ei teadnud nad, kuidas Vene lipp välja näeb, värvid on ju samad. Seejärel läks meeleavaldus laiali. (6. aprill 2014, lk 186)
  • SBU on veebis avaldanud järjekordseid salvestusi separatistide omavahelistest ja Moskvaga peetud telefonikõnedest. Nendes on korduvalt juttu Venemaa riigiduuma saadikust Jevgeni Fjodorovist, kes on saanud kuulsaks mõtteavaldustega, mille kohaselt olevat kadunud legendaarne vene rokklaulja Viktor Tsoi Nõukogude ajal teinud koostööd CIAga ning terve CIA osakond koos Hollywoodist palgatud elukutselistega olevat kirjutanud Tsoile laule, mis olidki viinud Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Kõige tähtsam laul, mille pärast Nõukogude Liit siis tõesti lagunes, olevat duumasaadik Fjodorovi sõnul olnud "Mõ ždjom peremen" ("Me ootame muutusi")! (16. aprill 2014, lk 195)
  • Putin esines järjekordselt nõudmisega, et Ukraina armee ei tohi tarvitada vägivalda "rahulike venemeelsete aktivistide" vastu, kes käivad ringi ilma liigitunnusteta sõjaväevormides ja kannavad AK-100 tüüpi automaate, mis ei kuulu Ukraina sõjaväe relvastuse hulka, küll aga Vene sõjaväe omasse. (17. aprill 2014, lk 198)
  • Venemaal näidati nüüd lõpuks medali "Krimmi tagasivõtmise eest" mõlemat külge. Selle medaliga hakatakse autasustama anonüümseid Vene armee kangelasi, kes osalesid poolsaare anastamisel. Nii Putin ütleski: "Nende nimesid te teada ei saa, aga oma autasud saavad nad kätte!" Kõige tähelepanuväärsem on seik, et medalile on vermitud Krimmi annekteerimise operatsiooni kuupäevad: "20.02.2014 – 18.03.2014". See tähendab, et Venemaa oli alustanud Krimmi vallutamist juba siis, kui Janukovõtš alles Kiievis viibis ega mõelnudki veel põgenemisele. Ning kui Maidanil polnud veel protestis osalejate pihta tulistatud. Ennäe, kuidas seni varjatud tõsiasjad siiski veel päevavalgele kerkivad. (22. aprill 2014, lk 203–204)