Seifis olid termospudel, kaks paksu PVC-kinnast, sellised küünarnukkideni välja, ja tangid.
Crowley jäi toppama. Ta silmitses plaskut närviliselt.
(Allkorruselt kostis raginat. Seal oli olnud esiuks.)
Ta tõmbas kindad kätte ja haaras ettevaatlikult termose, pihid ning ämbri – ning hetkelise mõtlemise järel ka lillepritsi, mis seisis lopsaka kummipuu kõrval – ning suundus kabinetti, kõndides nagu mees, kes kannab termospudelit, mis maha pillatuna või isegi pillamise peale mõeldes põhjustaks säärase plahvatuse, mida hallhabemed B-klassi ulmefilmides meenutavad: „Ja seal, kus laiub see kraater, seisis kord suur Wah-Shing-Toni linn.”
Ta jõudis kabinetini ja lükkas ukse õlaga lahti. Siis kõverdas ta põlvi ja pani kõik asjad ettevaatlikult maha. Ämbri... pihid... pihusti... ja viimaks, vastu tahtmist, termose.
Crowley otsaesisel hakkas pärlendama higipiisk, mis talle aeglaselt silma valgus. Ta pilgutas selle peletamiseks lauge.
Siis keeras ta ettevaatlikult ja hoolikalt pihte kasutades termosel korgi pealt... ettevaatlikult... ettevaatlikult... just nii...
(Alt kostis uksele tagumist ja summutatud karjatus. Nii palju siis allkorruse väikesest armsast vanamutikesest.)
Ta ei saanud enesele kiirustamist lubada.
Ta võttis plasku pihtide vahele ning kallas selle sisu ainsatki tilka maha valamata kenasti plastämbrisse. Piisanuks ühest valest liigutusest.
Nõndaks.
Siis lükkas ta kabineti ukse kuue tolli jagu irvakile ja asetas ämbri selle servale.
[---]
Ämber kõikus hetke ja kukkus siis kenasti Ligurile pähe.
Visake tükk naatriumi vette. Vaadake, kuidas see põleb, kõrbeb ja meeleheitlikult ringi viskleb, leegid loitmas ja kostmas kummalised helid. Toimuv oli samalaadne; ainult et hullem.
Deemon ajas nahka, leegitses ja kõrbes. Temast tõusis pruuni õlist suitsu ning ta karjus ja karjus ja karjus. Siis vajus ta kokku, kahanes üheks hunnikuks ning tema purustatud nälkjaid meenutavad jäänused jäid kuhja kesk põlenud ringi vaibal.
„Tere,” sõnas Crowley Hasturile, kes oli kõndinud Liguri kannul ja polnud kahjuks ühegi piisaga pihta saanud.
On asju, mis on täiesti mõeldamatud: on selliseid mülkaid, et isegi deemon ei oska teist endasugust sellesse astumises kahtlustada.
„...Püha vesi. Sa värdjas!” kähistas Hastur. „Sa täielik värdjas! Ta polnud sulle mitte midagi teinud!”:
Idakirik seostab kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: Ristija Johannes olevat ristinud täiskasvanud Jeesuse Jordani jões just sellel kuupäeval. Õigeusklikud käivad sel päeval kirikus, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt koju pühitsetud vett ehk nn jordanivett arstimiseks ja rituaalsete toitude valmistamiseks. Pühitsetud vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. (lk 149)
Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", Tallinn: Varrak, 2018
Naeratus on Raskustele nagu pühitsetud vesi kuradile. Nad hakkavad vingerdama ja muutuvad siis siniseks suitsuks, mille Lõpmatuse alati abivalmis tuul kohe minema kannab.
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". Tallinn: EKSA 2019, lk 48
Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
Kolm leedu naist – Maria, Laima ja Laura – tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (lk 21)
Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015
