Kummipuu

Kummipuu ehk kummi-viigipuu (Ficus elastica) on Lõuna- ja Kagu-Aasia liik viigipuude perekonnast, mooruseliste sugukonnast. Mujal maailmas populaarne potitaim. Taime mahla on kasutatud kummitööstuses, nüüd on selle toorainena välja vahetanud piimalillede perekonda kuuluva Hevea brasiliensise mahl.

Proosa

Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja kummipuu ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka toalill, mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas. Otsiti neid pahu laule, kas või ühtki rätsepa käekirjaga paberile pandut (mees polnud küll tundigi koolipingis istunud, aga, tähed olid tal peened ja puhtad, nagu ritta valatud).

"Kus oleb need tema jägerivärgid?" nõudis noorparun. Kui ei leita laule, peab leidma midagi muud, et külge hakata sellele mehele, kes pahatihti mõisa metsas kütib. "Otsige, otsige," kamandas ta venelasi, kes polnud nii agaras otsimishoos, nagu see sakslasele meeldinud oleks.

Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 16

"See kummipuu," hüüab Oskar ahastuses, "ajab mu hauda! Aga ka sinna ei saa ma teda kaasa võtta! Teda ei saa üldse kuhugi kaasa võtta!" (lk 20)
[Anna:] Kõik teavad, et Lepikson on idioot. Ja päälik teab, et mina tean. Ja mina tean, et päälik teab, et mina tean. Peab siis ühe idioodi pärast üks... ütleme näiteks — kummipuu kannatama? (lk 22)
- Ann Must, "Oskar ja Anna. Triameron", jutukogu "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983 lk 7-23

Dehiwala on Kagu-Aasia loomaaedade hulgas tõeline aare. Taimed, mis meie kodumaa botaanikaaedade köetud klaasmajades vaid suurte kulutuste hinnaga kasvavad ja arenevad, lokkavad siin, Colombo kasvuhoonekliimas, kõige täiuslikumas mitmekesisuses. [---] Tunnen nimepidi väga väheseid taimi. Ja needki, mida ma tunnen, teevad mind rahulolematuks. Mis tähtsust sel on, et kodus mu filodender saab uue võrse, kui ta siin katab paljast puutüve otsekui paks mantel. Ja kas mul on põhjust uhkust tunda, et mu kummipuu on hästi kasvanud. Siin on ta võimas ja tugev puu. Ja orhideed, mille kasvatamine meie korteris nii palju hoolt nõuab, õitsevad siin imelises toreduses. Võime neid imetleda ilma külgeriputatud hinnasildita, mis näitaks nende väärtust või kättesaamatust.
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 12

Kes sai, põgenes Kiievist. Kui Semjon karjus, et pere olgu kümne minutiga all, kus veoauto ootas, oli ämber kummipuuga juba kastis. Kaosest segadusse aetud naaber oli selle sinna tõstnud, valmis evakueeruma. Kastis olid juba kaks perekonda, kotid, kohvrid, kompsud ja eelnimetatud ämbris kummipuu, ficus elastica, kodu ja kodukolde sümbol. Veel ühele perele seal ruumi polnud. Semjon tõstis kummipuu ühe ropsuga maha ja lükkas kohvrid ääre poole, et oma naisele ja poegadele ruumi teha. Nii jäi kummipuu järsu Luteranskaja tänava äärde maha. Näen selle kummipuu lehti, mis nüüd, 1941. aastal, maailmasündmuste taktis noogutavad. Sellele kummipuule võlgnen oma elu.

Loen, mis mu isa oma evakueerumisest on kirjutanud. Kõik peab paika, ainult kummipuu, millest ta mulle vanasti jutustas, on puudu. Kõik on kena ja omal kohal: erutatud lühinägelik poiss - minu tulevane paps -, tema otsusekindel isa uues mundris, veoauto, naabrid, kohvrid, kompsud, segadus, kiirustamine. Kõik on olemas. Ainult ämbris kummipuu puudub. Kui ma selle kao avastan, kaob mul pinnas jalge alt. Mu loo ankur on kadunud.

Seejuures näen kummipuud selgelt oma silma ees, üksi ja mahajäetult mu isa vanematekodu ees. Puulehed värisevad sissemarssiva Wehrmachti taktis. Kuuldes seda trampimist, mille saateks võiks vilistada Šostakovitšit, jõuab mulle kohale, et mu isa jäi ellu vaid tänu sellele, et kummipuu tõsteti veoautolt maha. Muidugi tuli kummipuu maha tõsta. Oleks olnud absurdne, kui poisi asemel oleks evakueeritud kummipuu. Kuid tollaste sündmuste loogikat arvestades oleks nii võinud juhtudagi. Ainuüksi oletus, et see väike poiss oleks pidanud juhusliku, olgu või fiktiivse asjaolude kuhjumise tõttu jääma Kiievisse, võtab minult võimaluse oma looks, seab minu olemasolu kahtluse alla. Kaotades ühegi kaardi, muutub edasimängimine võimatuks.

Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther" tlk Kristel Kaljund, 2014, lk 200-201