Serhi Žadan

Serhi Žadan (sündinud 23. augustil 1974) on ukraina poeet, prosaist ja laulja Luhanski oblastist. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Depeche Mode", mõned luuletused ja esseed.

Serhij Žadan (2019)

Proosa

• Mida rohkem tühje maju, seda rohkem ostukeskuseid. Mida kirevamad reklaamplakatid, seda vaesemalt riietuvad reisijad marsruuttaksos.

Ja ka marsruuttaksod ise — mida kaugemal kesklinnast, seda jubedamad. Seda rohkem kuldseid kirikukupleid. Ja nõnda kogu Donbassis — nii vaeses, kõrvalises Luhanskis kui "rikkas", strateegilises Donetskis, nii erasektoris kui rongijaamades, nii parkides kui maal.

Näib, nagu ehitataks siin iga suletud kaevanduse mälestuseks kirik ning kaunistataks see heldelt kullaga, mille sära õnneks hallide paneelmajade ja musta tehaseaparatuuri kõrval veidikenegi tuhmub. Võib-olla tõesti peaksid kirik ja ostukeskused meid neil ebakindlatel aegadel päästma, täites me südame usu ja kindlustundega.

Muidu ei erine Luhansk aga kuigivõrd näiteks Žõtomõrist või Rivnest, nii nagu Donetsk ei erine näiteks Harkivist (eelkõige värskelt remonditud eurohoonete tõttu).

• Serhi Žadan, "Kauge lähedane ida". Tõlkinud Riina Roasto. Akadeemia 9/2017, lk 1629

Luule

See oli endise pumbatsehhi töötaja,
alkoholismist räsitud vennike.
"Meid," ütles ta, kui tuttavaks saime, "pumbatsehhi töötajaid,
peeti alati proletariaadi eliidiks, saad aru, eliidiks.
Omal ajal, kui kõik omadega perse läks, lasid
paljud käed rüppe. Ainult pumbatsehhi töötajad
mitte, ainult meie mitte.
Me panime siis püsti kaevurite sõltumatu ametiühingu,
võtsime vana kombinaadi kolm korpust üle
ja hakkasime seal seeni kasvatama."
"Kuidas seeni?" ei suutnud ma uskuda.
"Jah. Seeni. Tahtsime kasvatada meskaliiniga kaktust,
aga kaktus siin Donbassis ei kasva.
Tead, mis on põhiline, kui sa seeni kasvatad?
Põhiline on see, et sulle pähe hakkaks, täpselt nii,
sõber, põhiline on, et pähe hakkaks.
Meile hakkas, usu mind, ja praegugi hakkab pähe,
võib-olla
seepärast, et me oleme ikkagi proletariaadi eliit."
/---/
Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.

• "Donbassi seened". Tõlkinud Maarja Kangro. Rmt: "Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest", Nähtamatu Ahv, 2019, lk 184–186

Mul on tulnud sõpru matta,
ma tean, kuidas see on – sõpru maa sisse matta,
nagu koer konti,
oodates, millal taevas
su vastu heasoovlikumaks muutub.
Ja on sotsiaalseid gruppe,
kellele sellised rituaalid on eriti tähtsad,
ma pean eelkõige silmas kesktaseme äri.
Igaüks on juhtunud nägema,
milline hingesegadus haarab neid kohalikke
Vene gaasikompaniide esindajaid,
kui nad sõidavad kokku ääretutele
kalmistuväljadele, et kaevata maa sisse
veel üks läbitulistatud kopsudega vennas;
igaüks on juhtunud kuulma nende südamete valju
tagumist,
kui nad seisavad kirstu kõrval
ja kuivatavad oma ihnsaid pisaraid ja tatiseid ninu
oma Dolce ja Gabbana sisse
lürpides Hennessyt
ühekordsetest
topsidest.
"Noh, Kolja," ütlevad nad, "sinu ja me endi
mälestuseks.
Offshore-äri otsatuil lagendikel
langeme me unustuse külma koolmesse,
nagu metshaned sügisel, haavlid maksas."
/---/
Me oleme kõik lihavõtete ajal sentimentaalsed.
Seisame ja ootame,
et surnud üles tõuseksid ja teispoolsusest siia
tuleksid.
Eales pole huvi surma vastu nii suur
kui oma sõpru mattes.
Kui nad kolmandal päeval
surnukuuri uksel valvet peavad, kolmandal
hommikul,
võidab ta viimaks surma läbi surma ja tuleb
krematooriumist välja nende juurde, näeb,
kuidas nad kõik jõuetult magavad
pärast kolmepäevast pummeldamist,
lamavad sealsamas murul,
täisoksendatud Dolce & Gabbanas.

• "Lukoil". Tõlkinud Maarja Kangro. Rmt: "Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest", Nähtamatu Ahv, 2019, lk 187–189