Proosa

muuda
  • Alkohoolikud püüavad üldiselt teisi uskuma panna ja usuvad ka ise, et nad ei ole alkohoolikud, et suudavad - kui vaid tahavad - iga kell lõpetada. Pentti seletas oma joomist hoopis vastupidiselt. Ta kuulutas end sundimatult alkohoolikuks, tema ilma viinata elada ei saa ja peab sellepärast iga päev viina jooma.
Mul ei olnud õrna aimugi, et alkoholism on veel palju muudki peale selle, et juuakse iga päev viina. (lk 39)
  • Pentti joob oma igapäevases tapvas taktis, mille rütm muutub harva. Hommikul pudel või vähemalt pool haljast viina; seda juues keerutab ta oma musta tooliga, vahib aknast välja või loeb, kuhjab lauale pabertaskurätikunutsakuid ja tuhatoosi ääreni täis kangete sigarettide konisid. Hiljem "Hansas" neli tundi džinni ja õhtul kodus veel pool või terve pudel haljast viina. Peaasi, et hommikuks pool või terve pudel viina võtta oleks. Ta on oma varudega väga täpne ja hoiab oma viinad endale. Tema pudelist ei pakuta kellelegi. (lk 86)
  • Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.
Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud? (lk 214-215)


  • Lõppude lõpuks ei ole suure suremuse põhjuseks aga alkoholism. Selle taga on ühiskonna depressiivne meelelaad. Venelasi ei tapa mitte viin, vaid jõuetus, mis on elanikkonna haaranud, täieliku õigusetuse, abituse ja lootusetuse tunne. Psüühikale mõjub laastavalt, kui jääda uskuma, et miski ei sõltu sinust endast, et kunagi ei teki võimalust väärikaks eluks ja et midagi ei ole võimalik muuta. Frustratsiooni tagajärjeks on agressioon ja depressioon, see on juba ammu teaduslikult kindlaks tehtud, niihästi rottide kui ka inimeste puhul.
    • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 129



  • Jimil oli kombeks pärast tööd üle tee asuvas restoranis istuda, seejärel üles kontorisse minna ja end välja registreerida, enne kui koju meie juurde tuigerdas. Keegi ei küsinud temalt kunagi nende öötundide kohta, keegi ei öelnud kunagi midagi, kui ta kohvituppa magama jäi. Kui ta ärkas, olid teised lahkunud. Kõik oli vaikne, ainult päevavalguslambid plõksusid ja tema kohvitass oli laual ümber läinud. Ta liikus nagu mingil eikellegimaal, nagu oleks talle kõik lubatud, nagu oleks ta surematu. Ta viibis selles maagilises kuldkihara tsoonis, mille moodustavad armastus ja alkohol. (lk 136)
  • Jim: Kontrolli kaotamine on kõigest illusioon, sügaval alkoholiuimas oli mul kontroll, tundetus ja lihtne matemaatika, arvutasin kahjud kokku, püüdsin nende ulatust hoomata. Ma ei valetanud kunagi sulle ega Lonele, kui väitsin, et mul on olukord kontrolli all. Ainult alkohoolik teab, et kontroll on täielik, see varjutab kõik. Teadsin täpselt, millal pean joomise katki jätma, et suudaksin voodist tõusta ja end mööda Kammakargatanit tööle lohistada, teadsin, mis hetkel joomine lõpetada. Kui lasin paaril töökaaslasel end kord pärast õhtusööki trepist üles kanda, teadsin täpselt, mida teen. See oli minu protest, minu mäss. (lk 137)
 
Vikipeedias leidub artikkel