Täiuslikkus

veatus
(Ümber suunatud leheküljelt Täius)

Piibel

muuda

Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,
ja sul pole ühtegi viga!


  • Jeesus lausus talle: "Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!"
    • Matteuse evangeelium 19:21

Proosa

muuda
  • XXI. Kes on elu piire mõistnud, teab, et on lihtne eemaldada puudusest tekkivat valu ja kogu elu täiuslikuks muuta; seega ei ole vajadust asjade järele, mis saavutatakse võitlusega.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • Armastuses ollakse ebaõiglane sellepärast, et teist inimest peeti täiuslikuks.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni. LR 36/2004, lk 29


  • Liiga kulukas rõivastus moodustab naise ümber omalaadse kaitseehitise, mis hoiab eemal imetluse, mida ta muidu võiks pälvida. Tõeline riietumiskunst seisneb rõivaste seadmises nii täiuslikku kooskõlla välimuse ja figuuriga, et see samastub kandja iseloomuga. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Ma ei luba midagi täiuslikku, sest iga asi, mis eeldatakse täiuslik olevat, peab juba samal põhjusel tingimata puudulik olema.


  • Mis puutus aga asjadesse, mille reeglite ja põhimõtete osas oli ta õpetust saanud oma emalt, viisi, kuidas mõnd rooga valmistada, Beethoveni sonaati mängida või armastusväärselt külalisi võõrustada, oli ta veendunud, et tal on täpne arusaam täiuslikkusest ja et ta suudab eristada, kui lähedale on keegi sellele jõudnud. Kusjuures kõigis kolmes asjas tähendas täiuslikkus enam-vähem sama asja: see oli teatud lihtsus vahendites, vaoshoitus ja sarm. Vanatädis tekitas õudust mõte, et lisatakse vürtse roogadesse, mis neid tingimata ei nõua, et klaverit mängitakse ülevoolavalt ja liigse hooga pedaale tallates, et "võõrustades" kaldutakse kõrvale loomulikkusest või räägitakse liiga palju iseendast.
    • Marcel Proust, "Lugemispäevad", tlk Triinu Tamm, LR 28-30 2015, lk 56


  • Täiuslik pole mitte see, millele pole midagi lisada, vaid millest pole midagi ära võtta.


  • Olin mõelnud tema surmast, kuid nüüd, ihates teda karistada, mõistsin, et mina olin see, kes surema pidi. Siis ei saaks ta kunagi enam end peeglist vaadates öelda neid sõnu, mida ta armastusest küllastununa ikka ütles: Ma olen täiuslikumaks saanud. (lk 16)



  • Tea, et soov olla täiuslik varjab endas tõenäoliselt mõnd teist soovi olla armastatud või vahest ka mitte surra. (lk 2202)
  • Tea, et ainult noolemäng, milles tabatakse alati laua keskele, ja penaltiseeria, milles kõik löövad palli sisse, on täiuslikud. (lk 2205)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Täiuslikkusega kaasneb üks alatine mure: kui miski on liiga lihvitud, siis tähendab see, et puuduvad konarused-õnarused. Kui ei ole konarusi-õnarusi, siis ei ole kuskilt kinni hakata. Kui ei ole kuskilt kinni hakata, võib hoitav ja käsitletav objekt sõrmede vahelt maha pudeneda.


  • Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

Luule

muuda

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8