Kukeseen

seeneliik

Kukeseen (Cantharellus) on perekond populaarseid söögiseeni kukeseeneliste sugukonnast.

Peter Ilsted, "Neiu kukeseeni puhastamas" (1892)
Hans Zatzka (1859-1945), "Sügisvaikelu mustikakorviga", s.d.

ProosaRedigeeri

  • [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
    • Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424


LuuleRedigeeri

Ligunud sammal ja vibalev kuusik,
turdunud säärikuis küürus vaid kõnnid.
Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning pilvik,
kõrvus veel kõlamas metspüü hüüd.
Kuhu nüüd?
Kukeseen või härjanina — ükstapuha!

  • Ivar Ivask, "Seenelkäik" kogus "Päev astub kukesammul" (1966), lk 34


Pilvik riisikas sõbra näeb ära,
põdramokk pole töllakil, ei!
Seene-Mikk kuuleb kaugele ära
kukeseenegi kollase hei!


Päikese kukeseen
pistab nipsakalt nina
taeva sinisest samblast.
Varsti valguse kuldkollane katedraal
Jumalaema peo pääl.
Maarjal küüned
pihlakakobarapunaseks lakitud
õhtu eel.

  • Kalju Lepik, "Laul jumalaemast ja lahkuvatest lindudest" kogus "Öötüdruk" (1992), lk 80

KirjandusRedigeeri

  • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst" (2017)