Kirjutuslaud

Proosa

Mingi hinna eest ei tahaks ma olla mees, kes Saksamaad niisama piiramatu võimuga valitseks nagu mina oma kirjutuslauda. Ma ajaksin kindlasti ainult tindipotte ümber ja teeksin korraloomisega segaduse veel suuremaks.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 37

Kuid monsieur Verne'i kabinetis seistes olin üllatusest keeletu. Ta avas võreakna, toa ainsa akna, ja madame Verne, kes meie kannul sisse ruttas, läitis madala kaminasimsi kohale kinnitatud gaasilambi. Tuba oli tilluke; isegi minu väike kodune urg on peaaegu niisama suur. Samuti oli see väga tagasihoidlik ja lage. Akna all seisis lameda plaadiga kirjutuslaud. Tavapärased lademed, mis enamikul kirjandusega tegelejatest lauda täidavad, puudusid lausa silmatorkavalt ja prügikorvis, mis ajab tavaliselt suisa üle toodangust, mida tihti oma kõige andekamaks tööks peetakse, oli sedapuhku vaid mõni paberitükk. Laual oli väike kabe patakas valget paberit, ilmselt mõõdus 8x10. See oli osa käsikirjast, mille kallal monsieur Verne parasjagu töötas. Võtsin käsikirja innukalt vastu, kui ta selle mulle ulatas, ja vaadates puhast kirjatehnikat, õigupoolest nii puhast, et kui ma poleks teadnud, et tegemist on proosaga, oleksin arvanud, et see on luuletaja töö, olin selle prantsuse kirjaniku äärmisest korralikkusest tohutus vaimustuses.

Mitmes kohas oli kirjapandu väga tõhusalt maha kriipsutatud, kuid ridade vahele polnud midagi kirjutatud, mis jättis mulje, et monsieur Verne parandas oma tööd alati nii, et eemaldas ülearuse, kuid ei lisanud iial midagi.

Käsikirjaga jagasid lauda vaid tindipott ja sulepea. Toas oli üksainus tool ja see seisis laua taga. Peale nende oli nurgas veel vaid lai madal kušett ja siin, selles kasinalt sisustatud toas, on Jules Verne kirjutanud teosed, mis on ta igaveseks ajaks kuulsaks teinud.

Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma", tlk Riina Jesmin, LR 23–25/2021 lk 31–32

Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
- Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424

Juhani [Juhan Viiding] tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Ta pani mind laua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavatel täiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Pean tunnistama, et ma polnud kunagi midagi nii head lugenud... Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust sa need said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastas ta, tõmbas voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi selle lahti. Kohver oli täidetud kaartidega... Siis algas luulelugemine, mis kestis hommikuni.
- Tõnis Rätsep, cit. via Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga", 2., parandatud trükk, Ilmamaa 2008, lk 250

… olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?
- Marju Lepajõe Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks ERR, 21.10.2018