Kirjutuslaud

  • Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde - ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
    • Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424
  • Juhani [Juhan Viiding] tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Ta pani mind laua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavatel täiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Tean tunnistama, et ma polnud kunagi midagi nii head lugenud... Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust sa need said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastas ta, tõmbas voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi selle lahti. Kohver oli täidetud kaartidega... Siis algas luulelugemine, mis kestis hommikuni.
    • Tõnis Rätsep, cit. via Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa 2008, lk 250